Sõrmed on saabumisest saati sügelenud - tahaks kirjutada!
Jah, Maibi kohver läks juba enne laevale jõudmist katki. Enne laevalt väljumist proovis ta seda veel veidi parandada ning mingil määral see isegi õnnestus, kuid see parandus pidas vastu umbes vähem kui paar minutit. Linnatänavatel kondasime ühe rattaga. Ning tegelikult, ka see andis lõpuks alla. Kujutage nüüd mõnuga ette, kuidas võiks ratasteta kohvriga ühest maailma otsast teise rändamine välja näha.
Meie saime sellega loomulikult hakkama.
Avastasime endas chill-soone. Või no, mis leidsime, see on kogu aeg olemas olnud, aga nüüd näitab see enda kasulikkust. Helsingis polnud meil tegelikult õrna aimugi, kuidas lennujaama jõuda, sest meil polnud ju enne lahkumist minutitki aega, et reisiks vähimaidki ettevalmistusi peale lennupiletite broneerimise teha. Õnneks on minul olemas maailma parim vend ja tema naine, kes andsid telefoni teel ideaalseid juhiseid, kuidas õigetesse kohtadesse jõuda. Natuke piinarikast jalutamist ja olime kohal. Õnneks võttis see üsna kaua aega, mis tähendas, et tunde, mida lennujaamas veetma pidime, jäi üha vähemaks. Hommikul lennuki poole jalutades vaatasin, et ohhoo, Ando siin, magab magusat und. Ei äratanud, aga kui blogi peale juhtud, siis tsau!
Sõime kõhud täis ja jõudsime Berliini. Jälle palju aega. Mina veetsin need mõnusalt igas asendis magades, Maibell nii suur unesõber ei olnud. Usun, et suve lõpuks see muutub ning ka temal kaob see kartus ära (viimase lennu ajal andis juba lootust!)
New York jäi meie jaoks vaid lennujaamaks. Passikontrolli jõudes leidsime eest paar eestlast. Läks veel paar minutit ning neid lisandus veel. Veel paar minutit ning neid tuli veel. Tuttav nägu tuttava näo järel. Issand, Maips, kas me oleme Tartus Rüütli tänaval või JFK-s? Jah, Southwesterni omad saabusid linna samal ajal kui meie. Küll otse Helsingist, mitte Berliinist, aga siiski.
New Yorgist jäi lõpuks meelde üks maailma ilusaimatest vaatepiltidest, kui hakkasime õhtul kaheksa ajal päikeseloojanguga Los Angelese poole sõitma ning aknast paistis linn täies ilus oma pilvelõhkujatega. See oli tõesti väga armas.
Viimasest lennust veel nii palju, et kui te kunagi Ameerikas ringi reisite, siis kasutage Virginit! Ma olen lihtsalt sillas sellest sõidust. Esiteks oli lennuk mugav ning ägeda valgustusega, teiseks oli seal sat tv ja kolmandaks olid istmed kolm korda mugavamad kui kõigis eelnevates lennukites. Samas eks tuleb ikkagi tunnistada, et lennukiistmed ei saa vist iial piisavalt mugavaks, et nende kohta saaks öelda... igas mõttes mugav. Minu jaoks on nad vaid lennuki mõistes mugavad.
Los Angelesse jõudsime keskööl. Kuna aga siin pole nii soe, kui te ilmselt arvate, siis jätkan oma juttu kohe, kohe, kohe, kui olen endale pikad püksid jalga otsinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar