Inimesed, inimesed, inimesed

Arvestades, et Santa Monicas on ligikaudu 90 000 inimest ja LA maakonnas, mis piirab Santa Monicat igast küljest, on üle 9 miljoni inimese, siis ilmselgelt mõnega neist oleme me siin ikka juttu ajama jäänud.
Esimesel õhtul juhatas meid 24/7 lahti olevasse poodi näiteks üks kodutu kärutaja. Me arvasime algul, et ta on võib-olla lihtsalt öine prügivedaja-tänavakoristaja, aga pärast taipasime, et ei.
Samal õhtul taheti meile juba ka tööd pakkuda. See aga polnud päris selline töö, mille jaoks me ühendriikidesse tulime. Panime selle peale jalad kiiremini liikuma ning pagesime hosteli poole tagasi.
Inglewoodi tegelastest olid meeldejäävad veel juba mainitud must mama, kes meid õigele teele juhatas, ning bussijuht, kelle poja nimi on Thor.
Veel oleme juba maininud Starbucksis meie juurde tulnud Joshi, kellest jälle pikemalt kirjutama ei hakka. Tuleb aga välja, et siin Starbucksis kohtab palju põnevaid inimesi. Kaks päeva järjest nägime Tedi. Vanemat sorti suure vuntsiga mees. Esimesel päeval rääkisin ma samal ajal Skype-is isaga ning ei pannud teda tähelegi, Maibell suhtles, aga teisel päeval sai ühest terest poolteist tundi ning mina tundsin küll, et õppisin ühest jutuajamisest rohkem kui kõikideks oma eksamiteks sel kevadsemestril kokku. Tõesti oli huvitav - ta rääkis Ameerika ajaloost ja mediteerimisest ja poliitikast ja majandusest ja reisimisest ja ja ja. Inspireeriv inimene!
Kohvid said otsa ja jalutasime edasi, kõhud läksid tühjaks ja ostsime... burksi. Ja kes meid tervitas? Üks bulgaarlane. Seljas särk, millel "Tallinn, Estonia" kirjas. Küsib, et me oleme vist eestlased. Tema ise mitte, aga tal Kiilis kodu ja tegelikult elanud aastakümneid Ameerikas ja... me ausalt öeldes ei saanud Maibiga väga hästi aru, mida ta siis täpselt ikkagi siin tegi. Aga tema jutud olid jälle... sügavad? Paarikümne minuti jooksul rääkis vana maailma haridussüsteemide probleemidest, võimalikest lahendustest ja paljust muust. Ta polnud siiski nii põnev kui Ted.
Samal ajal tiksusin mina telefoni otsas Timiga. Tim oli Craigslisti kuulutuse pannud. Küsis, millal kohta vaatama saame minna ja meie vastasime: "Kohe!" Talle päris kohe ei sobinud ning lubas tagasi helistada. Eks me siis ootasime ja jalutasime vaikselt maja poole ja majast mööda ja mägedest alla ja mägedest üles ja olime üldse vahvad mägironijad. Lõpuks ta siis helistas ja meie ütlesime jälle: "Kohe!" Läksime kohale, astusime sisse ja... jäimegi sinna. Kusjuures Tim pole ise veel minema läinud, kuigi tema toa pidime me Maibiga üürima. Ta plaanid justkui muutusid, aga meie jäime sujuvalt korteri elutuppa elama. Korterinaabriteks nüüd siis Tim, üks idaranniku ameerika neiu ja üks japsineiu. Ameerika neiu on natuke tõsine ja suhtus meisse üsna skeptiliselt. Mõistetav samas, arutlesime Maibelliga, et ise oleks ilmselt kordades hullemadki. Japs aga ei saa millestki aru, ainult naeratab ja särab ja küsib "What, what, what?" See on päris naljakas. Lisaks on meil veel ka üks kiisu, kelle jaoks lööme varsti seina sisse augu, et tal oma sissepääs olemas oleks.
Kõrvalkorteris elab... kuidas siis öelda, ühistu esimees Eesti mõistes? Majahaldur vms. Temal käib meie meelest hommikust õhtuni mingi pidu. Hommikust õhtuni istuvad nad kellegagi rõdul, ajavad juttu, räägivad õuest leitud seentest jne. Täitsa põnev.

Kui nüüd ka muust kirjutada, siis eile jalutasime endal jalad otsast ära. Õhtul olid need nii valusad, et pikaligi oli raske olla. Jälle käisime mööda linna ringi, uurisime tööpõldu. Kogemata sattusime ka Venice beachile jälle, kus vaatasime juhuslikult mõned korterid üle. TÄITSA LÕPP KUI FANTASTILISED NEED OLID. Ookeanivaatega otse rannas. Rent oleks täiesti mõistlik olnud, aga meil ei olnud julgust sõlmida lepingut, mida niiehknii rikkunud oleksime. Peame ikka allüürnikena edasi tegutsema. Aga no kui keegi kunagi akadeemilise võtab, siis tasub Venice beachile end ajada ning aastane üürileping sõlmida.

Nüüd hakkasime veidi aktiivsemalt tööd otsima. Varsti seega leiame (aitäh, et pöialt hoiate (hoiate ju?))
Kui töö on olemas, saame puhkepäevad, mil randa päikest ja vett nautima minna. Mõnus!