Rand, tuul, lained, vahel veidi tööd, vahel veidi lugemist, seriaale... Mul on selline puhkuselaadne olemine, Maipsul jätkuvalt töine. Vahepeal oli ta haige, seda oli päris hale vaadata, aga nüüdseks on see külmetus üle läinud.
Oli plaan Grand Canyon-it külastada, aga ei vedanud välja. Igatsen enda auto võlusid - lähed, millal tahad, tuled, millal tahad..
Aga! Santa Monicast eemale sõitsime siiski. Jälle Malibu poole nagu kunagi varem Ayu ja ta sõpradegagi, kuid seekord peatusime Point Dume-il. Imeilus koht Zuma beach vahetus läheduses. Ronisime väiksest mäest üles ning nautisime vaadet üle ookeani. Kivi peal istusid väiksed, aga valjud hülged.
Enne sinna minemist käisime Lake Shrine-i templis. Natuke keeruline on seletada, mis koht see oli, aga sisuliselt oleks vist lihtsaim öelda, et seal oli lihtsalt suur meditatsiooniaed? Ja see nägi imearmas välja. Territooriumi keskel oli väike järv. Selle ääres rohelus, väike hollandi stiilis tuuleveski, pisikesed paadid, vist ka üks parv.. Armas!
Tee pealt ostsime mureleid ja maasikaid ning tekitasime natuke kodust tunnet... ning siis lõpetasime koduse tunde burksiringiga. Maips leidis enda burksist juuksekarva, mille üle mul hea nalja heita oli ja tänu millele ta uue burgeri ning lisaks ka ühe juustukoogilõigu sai. Veel sai Tim teha teenindajatega diili, kui andis oma nätsupaki neile ning sai vastu portsu sibularõngaid. Võit!
Teistel päevadel... telesaadetes eriti käinud pole. Paari oleks isegi saanud minna, kuid ühte lihtsalt ei viitsinud ning teises oli mingit totakat kostüümi vaja, mille hankimisega ei viitsinud samuti tegelema hakata. Muidugi klouniparukas võiks tulevikus ju ka kasuks tulla...? Või siis mitte.
Millalgi varem, kunagi ammu, ammu käisime ka Westwoodis. Idee poolest lihtsalt lõunat söömas. Mul oli seal bussi vahetades alati kuidagi soe tunne sees olnud ning kui Maibell bussilt maha tulles samuti lausus, et "See on nagu Tartu," siis sain enda tundele aina tuge. Üliõpilaslinnad on ikka mõnusad ning see seal ju samamoodi UCLA noori täis. Mõnus! Lähipäevil läheme uuesti, sest Maibell armus ühtedesse saabastesse ära, ning lootuses, et need seal veel alles on, tuleb tagasi minna. Mulle sobib!
Niisama nalja ka. Istun Starbucksis ja nägin enda ees järjekorras üht... mm... silmnähtavalt nõudlikku ning liiga palju virisevat klienti. Pärast kuulsin poole kõrvaga, kuidas baristad rääkisid, et kui üks teda esimest korda nägi, nõudis klient chocolate chip cookiet. Normaalne, eks? Oleks külm, kui ta nõudmine poleks olnud "Cookie with chocolate chips on the side". Elagu Ameerika!
Kätule, kes nüüd juba Kanadas möllab, hoiame muide pöialt.
Tsau!
