Igal hommikul ärkame üles ja mõtleme, et peaks töö leidma. Või oleks õigem kasutada sõna "otsima"? Tegelikult me otsime ju. Aga me oleme nii ebatahetud. Miks? Me ju toredad ja tublid tüdrukud, paistame pealegi silma ka oma põhjamaise päritoluga.
Pärast nädalavahetuse puhkamist ajasime esmaspäeval end jälle kodust välja. Jälle Venice-isse, sest seal on lihtsalt nii muretu olek. Mitte sellepärast, et seal iga nurga peal meditsiinilist kanepit reklaamitakse, vaid pigem ikka üldise atmosfääri ja päikese pärast. Kui sealt lõpuks tagasi jalutasime, hakkas telefon helisema ja kõne oli Zarast. Kutsusid mu intervjuule. Mis läks nässu. Ma ei tea ju mitte midagi mingist poetööst.
Samas vähemalt andis see kõne natuke lootust, et ehk ei visatagi kõiki cv-sid ära.
Eile käis Maibell ühes kohvikus vestlusel ja kuigi ta ütleb, et seal küsiti ainult kaks küsimust ja ta oleks pidanud kogu aeg rääkima, siis mina arvan, et ta skooris, sest ta teab kohvidest kõike. Pärast seda tuli Maibell koju tagasi ja ma käskisin tal endaga Fairfaxi kaasa tulla, kus oli niiiii nunnu turg. Kui seda nii saab nimetada. Aga mina olin sillas ja särasin, sest seal oli armas ja ma tahaks seal iga päev olla. Vaadata, kuidas lapsed jooksevad oma värvilistes kleidikestes mööda ja puhuvad mulle, kuidas tore muusika loob meeldiva atmosfääri ning päike särab kõrgelt.
Mineku eesmärk oli tegelikult Pinkberry job fair, kus - ohhoo - oli biljon inimest. Kõigepealt pidi üle tunni ootama, et üldse oma grupiga intervjuule pääseda ja siis läks veel sama kaua aega, et kogu kupatus läbi teha. Mis iseenesest oli väga tore ja mul läks väga hästi, aga ikka nad mind ei tahtnud. Ma leian, et mind diskrimineeriti, sest ilmselgelt olin ma jälle oma põhjamaise olekuga vähemuses.
Niisiis hakkasime tagasi jalutama ning mina keeldusin bussi ootamast. Maibell ei kakelnud väga vastu ka ning nõustus rõõmsameelselt edasi kõndima. Tema oli ju niigi vähemalt neli tundi tühja passinud, kui mina intervjuuga tegelesin, nii et mis see siis nüüd kõndida oli. Sõime aeg-ajalt oma hiiglaslikku Napoleoni koogi tükikest ning lõpuks jõudsimegi pärast pikka bussisõitu ja veel paarikilomeetrist jalutuskäiku koju. Armas!
Täna läheme uurime, mis Abbot Kinney-l toimub, ning praegu moosime, et pohmellis jaapanlane meiega kaasa tuleks ning endale ohtralt rasva sisse sööks. Parim pohmelliravim ju?
Tšutšufrei! Maibell tervitab ka, kuigi jätkuvalt on ta liiga laisk, et ise kirjutada.
