Käisime Hollywoodis ja nägime, et Michael on elus.
Lisaks veendusime, et Facebook mõjutab maailma tõesti häirivalt palju.
reede, 24. juuni 2011
esmaspäev, 20. juuni 2011
Maailmaparandajad ja unerikkujad
Vahepeal jäi ühest õhtust kirjutamata.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
pühapäev, 19. juuni 2011
Multikulti
Käisime rannas ja põlesime ära. Juba seal olles tajusime, kui petlik ja ohtlik see päikesepaisteline, aga väga tuuline ilm on. Sellele vaatamata olime rumalad, kuid... mis siis ikka, see on California.
Tagasiteel koju helistas korterinaaber Ayu ja küsis, kas tahame Malibule kaasa minna. Ega tegelikult ei viitsinud, aga laiskus on ka tobe, seega siiski läksime. Ayu sõbrad näitasid päris ilusaid kohti, sh Pepperdine-i ülikooli, mis on tõenäoliselt üks kõige maalilisemas kohas asuv kool. Raamatukogu on ookeanivaatega ja tõenäoliselt enamus teisi koolihooneid samamoodi. Samas Malibu üldiselt eriti põnev ei tundunud. Santa Monica ja Venice näivad palju põnevamad - tegevusi tundub olevat rohkem ja tegelikult on ka rannad mõnusamad. Natuke naersime Maipsiga, et Ayu meelest oli rand, kus oli umbes 20-30 inimest, rahvast paksult täis. Jah, ta pole iial Pärnus käinud.
Pärast mõningaid momendinautlusi käisime KFC-st läbi. Tegime muuseas umbes nädala eest kokkuleppe, et ühes kiirtoidurestoranis kaks korda ei käi. Praeguse seisuga on läbi käidud Jack in the Box, McDonalds, Johnny Rockets, KFC, ma loen ka Subway samasse kategooriasse + veel mõned tundmatu nimega kohad Venice-is.
Jätkasime teekonda arvates, et läheme koju. Arvasime valesti, tegelikult sõidutati meid downtowni, kus läksime Ayu sõbra venna korterisse. Sõit oli lõbus, väga erinevat stiili muusika möllas, inimesed tantsisid auto võimaluste piires. Kui kujutate Ameerika roadtrip-i ette, siis see oli selle minivariant.
Paar tundi olime seal korteris, kohtasime veel mitmeid inimesi. Seltskond oli uskumatult multikultuurne. Meie ehk kaks põhjamaade blondiini, Ayu ehk jaapanlaste esindaja, lisaks üks Mehhiko päritolu kohalik, üks etiooplane ning mitu iraanlast. Iraanlaste hulgas rääkisid kaks noormeest, kui karmid reeglid neil riigis on ning et just selletõttu nad sealt jalga lasidki. Neil polnud isegi õppida võimalik, sest nad polnud õiget usku. Jällegi, mida rohkem kuuleme teiste inimeste jutte, seda rohkem oskame hinnata Eesti vabadusi ja võimalusi. Eesti on tore. Hinnake seda.
Peole me nendega edasi ei läinud. Alaealised ju :) Minul tegelikult pole eriti tahtmist ka, Maibellil vist pisut on. Mina olen oivik.
Tagasiteel tahtid Mehhiko, Etioopia ja Jaapani esindaja autos eestlaste muusikat kuulata. Ainukesed variandid, mida pakkuda oli, olid Mari Pokinen, Laura Junson ja The Sun. Aega jätkus aga ainult kahe loo jaoks, seega rahvusvahelist reklaami said Mari Pokinen ja The Sun.
Magama saime minna esimest korda oma tuppa! Tim läks kolmeks nädalaks New Yorki perekonnale külla, mis tähendab, et meil on nüüd vannitoa ja garderoobiga tuba. Lisaks pehme voodi. Väga mõnus. Kui ainult varesed akna taga hommikul meeleheitlikult ei kraaksuks. Milline õudus see oli...
Täna hommikul olid minu silmad päikesest paistes, Maibell näeb ilus välja ja läheb neljapäeval ilmselt tööle. Äge! Saan varsti inimese, kes mind ära hakkab elatama samal ajal kui mina blogi kirjutan ja niisama oivitsen. Juhhei!
Tagasiteel koju helistas korterinaaber Ayu ja küsis, kas tahame Malibule kaasa minna. Ega tegelikult ei viitsinud, aga laiskus on ka tobe, seega siiski läksime. Ayu sõbrad näitasid päris ilusaid kohti, sh Pepperdine-i ülikooli, mis on tõenäoliselt üks kõige maalilisemas kohas asuv kool. Raamatukogu on ookeanivaatega ja tõenäoliselt enamus teisi koolihooneid samamoodi. Samas Malibu üldiselt eriti põnev ei tundunud. Santa Monica ja Venice näivad palju põnevamad - tegevusi tundub olevat rohkem ja tegelikult on ka rannad mõnusamad. Natuke naersime Maipsiga, et Ayu meelest oli rand, kus oli umbes 20-30 inimest, rahvast paksult täis. Jah, ta pole iial Pärnus käinud.
Pärast mõningaid momendinautlusi käisime KFC-st läbi. Tegime muuseas umbes nädala eest kokkuleppe, et ühes kiirtoidurestoranis kaks korda ei käi. Praeguse seisuga on läbi käidud Jack in the Box, McDonalds, Johnny Rockets, KFC, ma loen ka Subway samasse kategooriasse + veel mõned tundmatu nimega kohad Venice-is.
Jätkasime teekonda arvates, et läheme koju. Arvasime valesti, tegelikult sõidutati meid downtowni, kus läksime Ayu sõbra venna korterisse. Sõit oli lõbus, väga erinevat stiili muusika möllas, inimesed tantsisid auto võimaluste piires. Kui kujutate Ameerika roadtrip-i ette, siis see oli selle minivariant.
Paar tundi olime seal korteris, kohtasime veel mitmeid inimesi. Seltskond oli uskumatult multikultuurne. Meie ehk kaks põhjamaade blondiini, Ayu ehk jaapanlaste esindaja, lisaks üks Mehhiko päritolu kohalik, üks etiooplane ning mitu iraanlast. Iraanlaste hulgas rääkisid kaks noormeest, kui karmid reeglid neil riigis on ning et just selletõttu nad sealt jalga lasidki. Neil polnud isegi õppida võimalik, sest nad polnud õiget usku. Jällegi, mida rohkem kuuleme teiste inimeste jutte, seda rohkem oskame hinnata Eesti vabadusi ja võimalusi. Eesti on tore. Hinnake seda.
Peole me nendega edasi ei läinud. Alaealised ju :) Minul tegelikult pole eriti tahtmist ka, Maibellil vist pisut on. Mina olen oivik.
Tagasiteel tahtid Mehhiko, Etioopia ja Jaapani esindaja autos eestlaste muusikat kuulata. Ainukesed variandid, mida pakkuda oli, olid Mari Pokinen, Laura Junson ja The Sun. Aega jätkus aga ainult kahe loo jaoks, seega rahvusvahelist reklaami said Mari Pokinen ja The Sun.
Magama saime minna esimest korda oma tuppa! Tim läks kolmeks nädalaks New Yorki perekonnale külla, mis tähendab, et meil on nüüd vannitoa ja garderoobiga tuba. Lisaks pehme voodi. Väga mõnus. Kui ainult varesed akna taga hommikul meeleheitlikult ei kraaksuks. Milline õudus see oli...
Täna hommikul olid minu silmad päikesest paistes, Maibell näeb ilus välja ja läheb neljapäeval ilmselt tööle. Äge! Saan varsti inimese, kes mind ära hakkab elatama samal ajal kui mina blogi kirjutan ja niisama oivitsen. Juhhei!
Tellimine:
Postitused (Atom)