laupäev, 11. juuni 2011
neljapäev, 9. juuni 2011
Inimesed, inimesed, inimesed
Arvestades, et Santa Monicas on ligikaudu 90 000 inimest ja LA maakonnas, mis piirab Santa Monicat igast küljest, on üle 9 miljoni inimese, siis ilmselgelt mõnega neist oleme me siin ikka juttu ajama jäänud.
Esimesel õhtul juhatas meid 24/7 lahti olevasse poodi näiteks üks kodutu kärutaja. Me arvasime algul, et ta on võib-olla lihtsalt öine prügivedaja-tänavakoristaja, aga pärast taipasime, et ei.
Samal õhtul taheti meile juba ka tööd pakkuda. See aga polnud päris selline töö, mille jaoks me ühendriikidesse tulime. Panime selle peale jalad kiiremini liikuma ning pagesime hosteli poole tagasi.
Inglewoodi tegelastest olid meeldejäävad veel juba mainitud must mama, kes meid õigele teele juhatas, ning bussijuht, kelle poja nimi on Thor.
Veel oleme juba maininud Starbucksis meie juurde tulnud Joshi, kellest jälle pikemalt kirjutama ei hakka. Tuleb aga välja, et siin Starbucksis kohtab palju põnevaid inimesi. Kaks päeva järjest nägime Tedi. Vanemat sorti suure vuntsiga mees. Esimesel päeval rääkisin ma samal ajal Skype-is isaga ning ei pannud teda tähelegi, Maibell suhtles, aga teisel päeval sai ühest terest poolteist tundi ning mina tundsin küll, et õppisin ühest jutuajamisest rohkem kui kõikideks oma eksamiteks sel kevadsemestril kokku. Tõesti oli huvitav - ta rääkis Ameerika ajaloost ja mediteerimisest ja poliitikast ja majandusest ja reisimisest ja ja ja. Inspireeriv inimene!
Kohvid said otsa ja jalutasime edasi, kõhud läksid tühjaks ja ostsime... burksi. Ja kes meid tervitas? Üks bulgaarlane. Seljas särk, millel "Tallinn, Estonia" kirjas. Küsib, et me oleme vist eestlased. Tema ise mitte, aga tal Kiilis kodu ja tegelikult elanud aastakümneid Ameerikas ja... me ausalt öeldes ei saanud Maibiga väga hästi aru, mida ta siis täpselt ikkagi siin tegi. Aga tema jutud olid jälle... sügavad? Paarikümne minuti jooksul rääkis vana maailma haridussüsteemide probleemidest, võimalikest lahendustest ja paljust muust. Ta polnud siiski nii põnev kui Ted.
Samal ajal tiksusin mina telefoni otsas Timiga. Tim oli Craigslisti kuulutuse pannud. Küsis, millal kohta vaatama saame minna ja meie vastasime: "Kohe!" Talle päris kohe ei sobinud ning lubas tagasi helistada. Eks me siis ootasime ja jalutasime vaikselt maja poole ja majast mööda ja mägedest alla ja mägedest üles ja olime üldse vahvad mägironijad. Lõpuks ta siis helistas ja meie ütlesime jälle: "Kohe!" Läksime kohale, astusime sisse ja... jäimegi sinna. Kusjuures Tim pole ise veel minema läinud, kuigi tema toa pidime me Maibiga üürima. Ta plaanid justkui muutusid, aga meie jäime sujuvalt korteri elutuppa elama. Korterinaabriteks nüüd siis Tim, üks idaranniku ameerika neiu ja üks japsineiu. Ameerika neiu on natuke tõsine ja suhtus meisse üsna skeptiliselt. Mõistetav samas, arutlesime Maibelliga, et ise oleks ilmselt kordades hullemadki. Japs aga ei saa millestki aru, ainult naeratab ja särab ja küsib "What, what, what?" See on päris naljakas. Lisaks on meil veel ka üks kiisu, kelle jaoks lööme varsti seina sisse augu, et tal oma sissepääs olemas oleks.
Kõrvalkorteris elab... kuidas siis öelda, ühistu esimees Eesti mõistes? Majahaldur vms. Temal käib meie meelest hommikust õhtuni mingi pidu. Hommikust õhtuni istuvad nad kellegagi rõdul, ajavad juttu, räägivad õuest leitud seentest jne. Täitsa põnev.
Kui nüüd ka muust kirjutada, siis eile jalutasime endal jalad otsast ära. Õhtul olid need nii valusad, et pikaligi oli raske olla. Jälle käisime mööda linna ringi, uurisime tööpõldu. Kogemata sattusime ka Venice beachile jälle, kus vaatasime juhuslikult mõned korterid üle. TÄITSA LÕPP KUI FANTASTILISED NEED OLID. Ookeanivaatega otse rannas. Rent oleks täiesti mõistlik olnud, aga meil ei olnud julgust sõlmida lepingut, mida niiehknii rikkunud oleksime. Peame ikka allüürnikena edasi tegutsema. Aga no kui keegi kunagi akadeemilise võtab, siis tasub Venice beachile end ajada ning aastane üürileping sõlmida.
Nüüd hakkasime veidi aktiivsemalt tööd otsima. Varsti seega leiame (aitäh, et pöialt hoiate (hoiate ju?))
Kui töö on olemas, saame puhkepäevad, mil randa päikest ja vett nautima minna. Mõnus!
Esimesel õhtul juhatas meid 24/7 lahti olevasse poodi näiteks üks kodutu kärutaja. Me arvasime algul, et ta on võib-olla lihtsalt öine prügivedaja-tänavakoristaja, aga pärast taipasime, et ei.
Samal õhtul taheti meile juba ka tööd pakkuda. See aga polnud päris selline töö, mille jaoks me ühendriikidesse tulime. Panime selle peale jalad kiiremini liikuma ning pagesime hosteli poole tagasi.
Inglewoodi tegelastest olid meeldejäävad veel juba mainitud must mama, kes meid õigele teele juhatas, ning bussijuht, kelle poja nimi on Thor.
Veel oleme juba maininud Starbucksis meie juurde tulnud Joshi, kellest jälle pikemalt kirjutama ei hakka. Tuleb aga välja, et siin Starbucksis kohtab palju põnevaid inimesi. Kaks päeva järjest nägime Tedi. Vanemat sorti suure vuntsiga mees. Esimesel päeval rääkisin ma samal ajal Skype-is isaga ning ei pannud teda tähelegi, Maibell suhtles, aga teisel päeval sai ühest terest poolteist tundi ning mina tundsin küll, et õppisin ühest jutuajamisest rohkem kui kõikideks oma eksamiteks sel kevadsemestril kokku. Tõesti oli huvitav - ta rääkis Ameerika ajaloost ja mediteerimisest ja poliitikast ja majandusest ja reisimisest ja ja ja. Inspireeriv inimene!
Kohvid said otsa ja jalutasime edasi, kõhud läksid tühjaks ja ostsime... burksi. Ja kes meid tervitas? Üks bulgaarlane. Seljas särk, millel "Tallinn, Estonia" kirjas. Küsib, et me oleme vist eestlased. Tema ise mitte, aga tal Kiilis kodu ja tegelikult elanud aastakümneid Ameerikas ja... me ausalt öeldes ei saanud Maibiga väga hästi aru, mida ta siis täpselt ikkagi siin tegi. Aga tema jutud olid jälle... sügavad? Paarikümne minuti jooksul rääkis vana maailma haridussüsteemide probleemidest, võimalikest lahendustest ja paljust muust. Ta polnud siiski nii põnev kui Ted.
Samal ajal tiksusin mina telefoni otsas Timiga. Tim oli Craigslisti kuulutuse pannud. Küsis, millal kohta vaatama saame minna ja meie vastasime: "Kohe!" Talle päris kohe ei sobinud ning lubas tagasi helistada. Eks me siis ootasime ja jalutasime vaikselt maja poole ja majast mööda ja mägedest alla ja mägedest üles ja olime üldse vahvad mägironijad. Lõpuks ta siis helistas ja meie ütlesime jälle: "Kohe!" Läksime kohale, astusime sisse ja... jäimegi sinna. Kusjuures Tim pole ise veel minema läinud, kuigi tema toa pidime me Maibiga üürima. Ta plaanid justkui muutusid, aga meie jäime sujuvalt korteri elutuppa elama. Korterinaabriteks nüüd siis Tim, üks idaranniku ameerika neiu ja üks japsineiu. Ameerika neiu on natuke tõsine ja suhtus meisse üsna skeptiliselt. Mõistetav samas, arutlesime Maibelliga, et ise oleks ilmselt kordades hullemadki. Japs aga ei saa millestki aru, ainult naeratab ja särab ja küsib "What, what, what?" See on päris naljakas. Lisaks on meil veel ka üks kiisu, kelle jaoks lööme varsti seina sisse augu, et tal oma sissepääs olemas oleks.
Kõrvalkorteris elab... kuidas siis öelda, ühistu esimees Eesti mõistes? Majahaldur vms. Temal käib meie meelest hommikust õhtuni mingi pidu. Hommikust õhtuni istuvad nad kellegagi rõdul, ajavad juttu, räägivad õuest leitud seentest jne. Täitsa põnev.
Kui nüüd ka muust kirjutada, siis eile jalutasime endal jalad otsast ära. Õhtul olid need nii valusad, et pikaligi oli raske olla. Jälle käisime mööda linna ringi, uurisime tööpõldu. Kogemata sattusime ka Venice beachile jälle, kus vaatasime juhuslikult mõned korterid üle. TÄITSA LÕPP KUI FANTASTILISED NEED OLID. Ookeanivaatega otse rannas. Rent oleks täiesti mõistlik olnud, aga meil ei olnud julgust sõlmida lepingut, mida niiehknii rikkunud oleksime. Peame ikka allüürnikena edasi tegutsema. Aga no kui keegi kunagi akadeemilise võtab, siis tasub Venice beachile end ajada ning aastane üürileping sõlmida.
Nüüd hakkasime veidi aktiivsemalt tööd otsima. Varsti seega leiame (aitäh, et pöialt hoiate (hoiate ju?))
Kui töö on olemas, saame puhkepäevad, mil randa päikest ja vett nautima minna. Mõnus!
esmaspäev, 6. juuni 2011
Miniiroonia
Loeme siin Eesti ilmauudiseid, endal tibutagid seljas. Uhke.
Muide, kas teie olete niimoodi oma aega veetnud, et ootate, millal laine venitab end sama kaugele või kaugemale kui mõni eelnev laine jõudnud on? Et ületab selle märja liiva piiri? Sportlikult kaasahaarav tegevus, peab ütlema.
Muide, kas teie olete niimoodi oma aega veetnud, et ootate, millal laine venitab end sama kaugele või kaugemale kui mõni eelnev laine jõudnud on? Et ületab selle märja liiva piiri? Sportlikult kaasahaarav tegevus, peab ütlema.
Ja veel
Starbucksis. Päev kolm. Või neli? Vahet ei ole.
Tegelikult ei jäänudki kauemaks getosse. Eile kirjutades olime juba Santa Monica hostelis, ikka palmipuude all ning ümberringi natuke vähem kahtlased inimesed.
Päeval jalutasime jälle mööda linna ringi, mingil momendil tundus aga tark mõte istuda maha ja võtta üks kohv. Keset palavat päeva - miks mitte? Samas tore mõte oli, sest meiega tuli lobisema üks vahva kohalik, kes andis nõu kohaliku elu kohta ning rääkis igasugustest põnevatest asjadest, mida meil uurida tasuks. Võib-olla on tast tulevikus veel kasu, aga sellest me praegu pikemalt kirjutama ei hakka. ;)
Igal juhul viisime selle kohtumise järgselt oma asjad ära uude hostelisse, kus neti järgi vabu kohti polnud, aga meie ikka saime. Seejärel tarbisime toitu ning hankisime elektroonikadeviise ning õhtul jätkasime korteriotsinguid. Kui juba pimedaks läks, liikusime Santa Monica Pier-ile (sama koht, mis selle blogi taustaks) ning ammutasime seda ilu oma mälupiltidesse.
Mõned fun factid ka:
* Siin pole tegelikult asjad üldse suuremad. Burks on burks, kohv on kohv. Autod on ka üsna tavalise suurusega.
* Siin on päris-elu Stewied. Nägime last, kes reaalselt tegigi seda: http://www.youtube.com/watch?v=cNkp4QF3we8
* Öösiti mängivad siin chinamehed alkoholipoodides minigolfi.
More to come!
Tegelikult ei jäänudki kauemaks getosse. Eile kirjutades olime juba Santa Monica hostelis, ikka palmipuude all ning ümberringi natuke vähem kahtlased inimesed.
Päeval jalutasime jälle mööda linna ringi, mingil momendil tundus aga tark mõte istuda maha ja võtta üks kohv. Keset palavat päeva - miks mitte? Samas tore mõte oli, sest meiega tuli lobisema üks vahva kohalik, kes andis nõu kohaliku elu kohta ning rääkis igasugustest põnevatest asjadest, mida meil uurida tasuks. Võib-olla on tast tulevikus veel kasu, aga sellest me praegu pikemalt kirjutama ei hakka. ;)
Igal juhul viisime selle kohtumise järgselt oma asjad ära uude hostelisse, kus neti järgi vabu kohti polnud, aga meie ikka saime. Seejärel tarbisime toitu ning hankisime elektroonikadeviise ning õhtul jätkasime korteriotsinguid. Kui juba pimedaks läks, liikusime Santa Monica Pier-ile (sama koht, mis selle blogi taustaks) ning ammutasime seda ilu oma mälupiltidesse.
Mõned fun factid ka:
* Siin pole tegelikult asjad üldse suuremad. Burks on burks, kohv on kohv. Autod on ka üsna tavalise suurusega.
* Siin on päris-elu Stewied. Nägime last, kes reaalselt tegigi seda: http://www.youtube.com/watch?v=cNkp4QF3we8
* Öösiti mängivad siin chinamehed alkoholipoodides minigolfi.
More to come!
Ja edasi läks nii
Olime lennujaamas. Leidsime vaba käru (siin peab kärude eest viis taala välja käima - röövimine!) Kasutasime seda ja olime õnnelikud.
Kuidas kuhugi edasi jõuda?
Kuhu me jõuda tahame?
Kuidas me selle välja suudaks mõelda?
Mmmmmmmm.
No lähme seisame sinna bussipeatusesse. Teeme natuke statistikat selle kohta, kuhu enamus inimesi lähevad. Aega ju on.
Tuleb buss, järjekorras umbes miljones. "Backpacker's Paradise" - jou, see läheb! Bussijuhi küsimusele "Where you goin' to?" vastasime sama küsimusega. Ja läksime kaasa. Leidsime end getost.
Ei, tegelikult hostel ise oli väga kift. Paras hipimaailm, meile meeldis. Samas kui järgmisel päeval jalutama hakkasime, läks umbes tunnike, kui esimest valget inimest nägime. Läks veel umbes tund ja pool kui otsustasime, et suhtleme selle keskealise musta mamaga, kes meie kõrval oma uhke läikiva auto kinni pidas ning ütles: "You girls are looooost!" Naine viis meid õigele rajale tagasi ning manitses, et selles piirkonnas me küll üksi seiklema ei peaks. Selge see. Enam ei julgegi.
Pärast pikka seiklemist jõudsime lõpuks Santa Monicasse, kus käisime nii ühtesid kui teisi tänavaid pidi, uurisime ühtesid ja teisi poode, maju, toidukohti, mida iganes. Saime ka teistega (Geidi, Merit, Eike, Ragne) kokku ja veendusime, et nad on pärast nädalat ikka veel elus.
Mõtlesime, et tagasi geto poole hakkame liikuma juba varakult, et mitte pimeda kätte jääda. Kuidas see lõppes? Jäime pimeda kätte. Tundus lihtsalt nii ahvatlev liikuda bussipeatuste poole läbi Venice-i ranna, uurida boardwalki ja vaadata... ehh... huvitavaid inimesi. Lõpuks vaatasime peale inimeste ka kaarti ja avastasime, et oleme jälle liiga kaugel. Siiski, jõudsime lõpuks bussile, sõitsime vähemalt tänavale, kus oskasime orienteeruda ning selle asemel, et ka teist bussi oodata, hakkasime jälle kõndima. Natuke idiootne, kui sellele tagant järele mõelda, aga meid ei heidutanud. Kõige heledamad elusolendid sel teel peale meie endi olid hallid hiired.
Korterite otsimine ei andnud jälle tulemusi. Sama lugu ka järgmise õhtu hostelitega, sest kaua me ikka getos passida tahame?
Kuidas kuhugi edasi jõuda?
Kuhu me jõuda tahame?
Kuidas me selle välja suudaks mõelda?
Mmmmmmmm.
No lähme seisame sinna bussipeatusesse. Teeme natuke statistikat selle kohta, kuhu enamus inimesi lähevad. Aega ju on.
Tuleb buss, järjekorras umbes miljones. "Backpacker's Paradise" - jou, see läheb! Bussijuhi küsimusele "Where you goin' to?" vastasime sama küsimusega. Ja läksime kaasa. Leidsime end getost.
Ei, tegelikult hostel ise oli väga kift. Paras hipimaailm, meile meeldis. Samas kui järgmisel päeval jalutama hakkasime, läks umbes tunnike, kui esimest valget inimest nägime. Läks veel umbes tund ja pool kui otsustasime, et suhtleme selle keskealise musta mamaga, kes meie kõrval oma uhke läikiva auto kinni pidas ning ütles: "You girls are looooost!" Naine viis meid õigele rajale tagasi ning manitses, et selles piirkonnas me küll üksi seiklema ei peaks. Selge see. Enam ei julgegi.
Pärast pikka seiklemist jõudsime lõpuks Santa Monicasse, kus käisime nii ühtesid kui teisi tänavaid pidi, uurisime ühtesid ja teisi poode, maju, toidukohti, mida iganes. Saime ka teistega (Geidi, Merit, Eike, Ragne) kokku ja veendusime, et nad on pärast nädalat ikka veel elus.
Mõtlesime, et tagasi geto poole hakkame liikuma juba varakult, et mitte pimeda kätte jääda. Kuidas see lõppes? Jäime pimeda kätte. Tundus lihtsalt nii ahvatlev liikuda bussipeatuste poole läbi Venice-i ranna, uurida boardwalki ja vaadata... ehh... huvitavaid inimesi. Lõpuks vaatasime peale inimeste ka kaarti ja avastasime, et oleme jälle liiga kaugel. Siiski, jõudsime lõpuks bussile, sõitsime vähemalt tänavale, kus oskasime orienteeruda ning selle asemel, et ka teist bussi oodata, hakkasime jälle kõndima. Natuke idiootne, kui sellele tagant järele mõelda, aga meid ei heidutanud. Kõige heledamad elusolendid sel teel peale meie endi olid hallid hiired.
Korterite otsimine ei andnud jälle tulemusi. Sama lugu ka järgmise õhtu hostelitega, sest kaua me ikka getos passida tahame?
Reis superstaaride linna oli selline
Sõrmed on saabumisest saati sügelenud - tahaks kirjutada!
Jah, Maibi kohver läks juba enne laevale jõudmist katki. Enne laevalt väljumist proovis ta seda veel veidi parandada ning mingil määral see isegi õnnestus, kuid see parandus pidas vastu umbes vähem kui paar minutit. Linnatänavatel kondasime ühe rattaga. Ning tegelikult, ka see andis lõpuks alla. Kujutage nüüd mõnuga ette, kuidas võiks ratasteta kohvriga ühest maailma otsast teise rändamine välja näha.
Meie saime sellega loomulikult hakkama.
Avastasime endas chill-soone. Või no, mis leidsime, see on kogu aeg olemas olnud, aga nüüd näitab see enda kasulikkust. Helsingis polnud meil tegelikult õrna aimugi, kuidas lennujaama jõuda, sest meil polnud ju enne lahkumist minutitki aega, et reisiks vähimaidki ettevalmistusi peale lennupiletite broneerimise teha. Õnneks on minul olemas maailma parim vend ja tema naine, kes andsid telefoni teel ideaalseid juhiseid, kuidas õigetesse kohtadesse jõuda. Natuke piinarikast jalutamist ja olime kohal. Õnneks võttis see üsna kaua aega, mis tähendas, et tunde, mida lennujaamas veetma pidime, jäi üha vähemaks. Hommikul lennuki poole jalutades vaatasin, et ohhoo, Ando siin, magab magusat und. Ei äratanud, aga kui blogi peale juhtud, siis tsau!
Sõime kõhud täis ja jõudsime Berliini. Jälle palju aega. Mina veetsin need mõnusalt igas asendis magades, Maibell nii suur unesõber ei olnud. Usun, et suve lõpuks see muutub ning ka temal kaob see kartus ära (viimase lennu ajal andis juba lootust!)
New York jäi meie jaoks vaid lennujaamaks. Passikontrolli jõudes leidsime eest paar eestlast. Läks veel paar minutit ning neid lisandus veel. Veel paar minutit ning neid tuli veel. Tuttav nägu tuttava näo järel. Issand, Maips, kas me oleme Tartus Rüütli tänaval või JFK-s? Jah, Southwesterni omad saabusid linna samal ajal kui meie. Küll otse Helsingist, mitte Berliinist, aga siiski.
New Yorgist jäi lõpuks meelde üks maailma ilusaimatest vaatepiltidest, kui hakkasime õhtul kaheksa ajal päikeseloojanguga Los Angelese poole sõitma ning aknast paistis linn täies ilus oma pilvelõhkujatega. See oli tõesti väga armas.
Viimasest lennust veel nii palju, et kui te kunagi Ameerikas ringi reisite, siis kasutage Virginit! Ma olen lihtsalt sillas sellest sõidust. Esiteks oli lennuk mugav ning ägeda valgustusega, teiseks oli seal sat tv ja kolmandaks olid istmed kolm korda mugavamad kui kõigis eelnevates lennukites. Samas eks tuleb ikkagi tunnistada, et lennukiistmed ei saa vist iial piisavalt mugavaks, et nende kohta saaks öelda... igas mõttes mugav. Minu jaoks on nad vaid lennuki mõistes mugavad.
Los Angelesse jõudsime keskööl. Kuna aga siin pole nii soe, kui te ilmselt arvate, siis jätkan oma juttu kohe, kohe, kohe, kui olen endale pikad püksid jalga otsinud...
Jah, Maibi kohver läks juba enne laevale jõudmist katki. Enne laevalt väljumist proovis ta seda veel veidi parandada ning mingil määral see isegi õnnestus, kuid see parandus pidas vastu umbes vähem kui paar minutit. Linnatänavatel kondasime ühe rattaga. Ning tegelikult, ka see andis lõpuks alla. Kujutage nüüd mõnuga ette, kuidas võiks ratasteta kohvriga ühest maailma otsast teise rändamine välja näha.
Meie saime sellega loomulikult hakkama.
Avastasime endas chill-soone. Või no, mis leidsime, see on kogu aeg olemas olnud, aga nüüd näitab see enda kasulikkust. Helsingis polnud meil tegelikult õrna aimugi, kuidas lennujaama jõuda, sest meil polnud ju enne lahkumist minutitki aega, et reisiks vähimaidki ettevalmistusi peale lennupiletite broneerimise teha. Õnneks on minul olemas maailma parim vend ja tema naine, kes andsid telefoni teel ideaalseid juhiseid, kuidas õigetesse kohtadesse jõuda. Natuke piinarikast jalutamist ja olime kohal. Õnneks võttis see üsna kaua aega, mis tähendas, et tunde, mida lennujaamas veetma pidime, jäi üha vähemaks. Hommikul lennuki poole jalutades vaatasin, et ohhoo, Ando siin, magab magusat und. Ei äratanud, aga kui blogi peale juhtud, siis tsau!
Sõime kõhud täis ja jõudsime Berliini. Jälle palju aega. Mina veetsin need mõnusalt igas asendis magades, Maibell nii suur unesõber ei olnud. Usun, et suve lõpuks see muutub ning ka temal kaob see kartus ära (viimase lennu ajal andis juba lootust!)
New York jäi meie jaoks vaid lennujaamaks. Passikontrolli jõudes leidsime eest paar eestlast. Läks veel paar minutit ning neid lisandus veel. Veel paar minutit ning neid tuli veel. Tuttav nägu tuttava näo järel. Issand, Maips, kas me oleme Tartus Rüütli tänaval või JFK-s? Jah, Southwesterni omad saabusid linna samal ajal kui meie. Küll otse Helsingist, mitte Berliinist, aga siiski.
New Yorgist jäi lõpuks meelde üks maailma ilusaimatest vaatepiltidest, kui hakkasime õhtul kaheksa ajal päikeseloojanguga Los Angelese poole sõitma ning aknast paistis linn täies ilus oma pilvelõhkujatega. See oli tõesti väga armas.
Viimasest lennust veel nii palju, et kui te kunagi Ameerikas ringi reisite, siis kasutage Virginit! Ma olen lihtsalt sillas sellest sõidust. Esiteks oli lennuk mugav ning ägeda valgustusega, teiseks oli seal sat tv ja kolmandaks olid istmed kolm korda mugavamad kui kõigis eelnevates lennukites. Samas eks tuleb ikkagi tunnistada, et lennukiistmed ei saa vist iial piisavalt mugavaks, et nende kohta saaks öelda... igas mõttes mugav. Minu jaoks on nad vaid lennuki mõistes mugavad.
Los Angelesse jõudsime keskööl. Kuna aga siin pole nii soe, kui te ilmselt arvate, siis jätkan oma juttu kohe, kohe, kohe, kui olen endale pikad püksid jalga otsinud...
Tellimine:
Postitused (Atom)