Ärkasime hommikul tavapäraselt vara. Silmad olid unised, kuid mitte kauaks. Mina jõudsin hommikust süüa ning uudiseid lugeda, Maibell nautis natuke pikemat und. Kui kodust välja jõudsime ja 67 meetrit jalutanud olime, peatus meie kõrval auto. Algul tundus tüüpiliselt imelik, aga kui autoaknast sisse vaatasime, nägime, et see ju meie naabrimees Donny. Pakkus meile küüti, mille rõõmsalt vastu võtsime. See jättis meile Venice-isse jõudes aega, et hankida üks hommikukohv ja Maipsile ka hommikusöögibrownie, mille järel lonkisime hommikuimelist atmosfääri nautides Light Blue poole. Õige pea oli maja kõrval UPS-i mees, kes usinalt oma autot kastidest tühjendas. Algul tundus, et neid kaste on mõõdukalt. Mõne aja möödudes taipasime, et neid on siiski rohkem. Oluliselt rohkem. Alustasime tööga ja...
...varsti olid mitmed tunnid möödunud. Tegevus oli iseenesest rutiinne, aga mitte igav ega tuim. Ma julgeks isegi väita, et päris palju nuputamist tuli ette. Tegime kastid lahti, tekitasime endile "Oh, ma tahaks ka seda paari!" reaktsioone, valisime välja, milliseid poodi juurde mahutada ning paigutasime kastid jälle hunnikutesse tagasi. Arvestades olemasolevat ruumi, vajas see aeg-ajalt üsna süsteemset mõtlemist. Maibell muidugi teadis, millised plätud kuhu käisid, seega tema oli see, kes neid laiali vedas ja paigutas. Müstiline küll, kuidas see toimus, sest kui sinna poodi ükskõik, mis ajal sisse minna, ei teki kunagi tunnet, et sinna mahuks midagi veel juurde. Ometigi... häid lambaid mahub? Ilusaid plätusid ka?
Kui kell ükskord "liiga hilja" lõi, hakkasime kaste auto peale tassima ning lattu viima. Lootus oli, et ühe korraga saab tehtud. Välja kukkus nii, et kolmanda laariga jõudsime lao ette kümme minutit enne selle sulgemist, laadisime kõige suurema autotäie täpselt viie minutiga tühjaks ning jõudsime enne väravate lõpliku lukustamist välja. Neljanda käigu pidime riietumiskabiinidesse peitma.
Tööpäev läbi, hakkasime kodu poole jalutama. Eesmärgiks oli end tee peal hea õhtusöögiga premeerida. Juhtus, et leidsime selle peaaegu kohalikust supermarketist. Pooleteise kuu jooksul on see olnud kõige kvaliteetsem väljast ostetud eine üldse! Esimene, mis meenutas natukenegi Tartu söögikohtade pastasid! Tõenäoliselt ei jäänud see meie viimaseks korraks. Magustoiduks veel selle peale suur berrylicious smuuti ning Hershey's. Oo, Hershey's...
Nüüd on rammestus. Lihtsalt rammestus ja California kuu.
"High five, Texas!"
Naeru teile!
