Maailmaparandajad ja unerikkujad

Vahepeal jäi ühest õhtust kirjutamata.

Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.

Kujutasite ette? Mõnus, eks?

Meil nii tavaline õhtu polnud.

Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.

Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.

Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.

Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.