Seal veedan ma päevast päeva oma aega, mitte just katusel, aga...! Mari, kus meie olime?

Raporteerin

1. kolisime Mariga kodust välja
2. läksime Mariga lahku
3. kolisin Westwoodi eesti tüdrukute juurde (oli tore, sest tüdrukud on toredad ja Westwood on armas)
4. käisime korterikaaslasele autot ostmas, minu ja Mari viimane ühine väljasõit, mis toimus Palm Springsi, mis on täielik kõrb!
4.1. Kogesime ilmselt senitundmata kõrgusel õhutemperatuuri: umbes 48 C
4.2. Sõime Cheescake Factorys, oli hea!
4.3. Sõitsin siin esimest korda autoga, kiirteel!
5. Kolisin koju tagasi
6. Võiks ju arvata, et LA downtowni Fashion District on midagi enamat kui tänav tänava järel Sepaturulikku kraami...

Mina elan hästi, aga Sina ja miks?

Nägemist!

Mina sõidan ülehomme koju tagasi, see tähendab, et peate update-ide jaoks, mis tegelikult niigi üsna harvaks on jäänud, jälle Maibellile pinda käima.
Veel enne reisi lõppu käisin nädalavahetusel Vegases. Meeldis. Teel sinna istusime eesoleva avarii tõttu üle kahe tunni trafficus, st et sõit, mis oleks võinud aega võtta ideaalis 4,5h, normaalis 6h, võttis tegelikult meil aega 8,5h. Väljas oli täielik saun, reaalselt lõhnas ka selle järgi. Kivid, kuumus, niiskus - nagu keegi oleks üle õla kogu aeg leili visanud. Ja see oli keset ööd! Esimest korda nägime kusjuures suve jooksul vihma ja äikest.
Tee peal käisime söömas ehtsas Ameerika stiilis dineris. Maitsesin esimest korda ehtsat Ameerika stiilis pirukat. Mmmmmmaitsev!
Vegas ise oli vahva. Mina kui alakas ei saanud seda küll päris nii nautida nagu umbes 90% sealolijaist, kuid pildi sai kätte ja nüüd on teada, mis ees ootab, kui sinna kunagi sõpradekambaga minna. Hämardudes on linn imeilus, ümberringi tuledesära ja mänguautomaatide kõlin. Kõlin on tegelikult küll ööpäevaringselt... aga see pole oluline. Ilus oli! Ja palav. Palav, palav, palav.
Tagasi tulles istusime samuti tunde trafficus. Jälle õnnetus, jälle vihm ja kehvad teeolud. Teetoit tuli samuti jälle ehtsast Ameerika toidukohast: Peggy Sue's 50's diner. Milline burks, no tõesti. Kolm päeva ei taha toitu näha.
Ja õhtul sain vara puhkama, magama... et hommikul ärgata, liikuda... varsti koju tulla...
Maibell kolis Westwoodi. Kui kauaks, see selgub. Loodan, et tal läheb kõik hästi ja et ta helistab mulle umbes tunni aja jooksul.

Muud ei kirjutagi. Tsau!

Long time no see

Rand, tuul, lained, vahel veidi tööd, vahel veidi lugemist, seriaale... Mul on selline puhkuselaadne olemine, Maipsul jätkuvalt töine. Vahepeal oli ta haige, seda oli päris hale vaadata, aga nüüdseks on see külmetus üle läinud.
Oli plaan Grand Canyon-it külastada, aga ei vedanud välja. Igatsen enda auto võlusid - lähed, millal tahad, tuled, millal tahad..
Aga! Santa Monicast eemale sõitsime siiski. Jälle Malibu poole nagu kunagi varem Ayu ja ta sõpradegagi, kuid seekord peatusime Point Dume-il. Imeilus koht Zuma beach vahetus läheduses. Ronisime väiksest mäest üles ning nautisime vaadet üle ookeani. Kivi peal istusid väiksed, aga valjud hülged.
Enne sinna minemist käisime Lake Shrine-i templis. Natuke keeruline on seletada, mis koht see oli, aga sisuliselt oleks vist lihtsaim öelda, et seal oli lihtsalt suur meditatsiooniaed? Ja see nägi imearmas välja. Territooriumi keskel oli väike järv. Selle ääres rohelus, väike hollandi stiilis tuuleveski, pisikesed paadid, vist ka üks parv.. Armas!
Tee pealt ostsime mureleid ja maasikaid ning tekitasime natuke kodust tunnet... ning siis lõpetasime koduse tunde burksiringiga. Maips leidis enda burksist juuksekarva, mille üle mul hea nalja heita oli ja tänu millele ta uue burgeri ning lisaks ka ühe juustukoogilõigu sai. Veel sai Tim teha teenindajatega diili, kui andis oma nätsupaki neile ning sai vastu portsu sibularõngaid. Võit!
Teistel päevadel... telesaadetes eriti käinud pole. Paari oleks isegi saanud minna, kuid ühte lihtsalt ei viitsinud ning teises oli mingit totakat kostüümi vaja, mille hankimisega ei viitsinud samuti tegelema hakata. Muidugi klouniparukas võiks tulevikus ju ka kasuks tulla...? Või siis mitte.
Millalgi varem, kunagi ammu, ammu käisime ka Westwoodis. Idee poolest lihtsalt lõunat söömas. Mul oli seal bussi vahetades alati kuidagi soe tunne sees olnud ning kui Maibell bussilt maha tulles samuti lausus, et "See on nagu Tartu," siis sain enda tundele aina tuge. Üliõpilaslinnad on ikka mõnusad ning see seal ju samamoodi UCLA noori täis. Mõnus! Lähipäevil läheme uuesti, sest Maibell armus ühtedesse saabastesse ära, ning lootuses, et need seal veel alles on, tuleb tagasi minna. Mulle sobib!

Niisama nalja ka. Istun Starbucksis ja nägin enda ees järjekorras üht... mm... silmnähtavalt nõudlikku ning liiga palju virisevat klienti. Pärast kuulsin poole kõrvaga, kuidas baristad rääkisid, et kui üks teda esimest korda nägi, nõudis klient chocolate chip cookiet. Normaalne, eks? Oleks külm, kui ta nõudmine poleks olnud "Cookie with chocolate chips on the side". Elagu Ameerika!

Kätule, kes nüüd juba Kanadas möllab, hoiame muide pöialt.

Tsau!

Meie ideaalne päev

Ärkasime hommikul tavapäraselt vara. Silmad olid unised, kuid mitte kauaks. Mina jõudsin hommikust süüa ning uudiseid lugeda, Maibell nautis natuke pikemat und. Kui kodust välja jõudsime ja 67 meetrit jalutanud olime, peatus meie kõrval auto. Algul tundus tüüpiliselt imelik, aga kui autoaknast sisse vaatasime, nägime, et see ju meie naabrimees Donny. Pakkus meile küüti, mille rõõmsalt vastu võtsime. See jättis meile Venice-isse jõudes aega, et hankida üks hommikukohv ja Maipsile ka hommikusöögibrownie, mille järel lonkisime hommikuimelist atmosfääri nautides Light Blue poole. Õige pea oli maja kõrval UPS-i mees, kes usinalt oma autot kastidest tühjendas. Algul tundus, et neid kaste on mõõdukalt. Mõne aja möödudes taipasime, et neid on siiski rohkem. Oluliselt rohkem. Alustasime tööga ja...
...varsti olid mitmed tunnid möödunud. Tegevus oli iseenesest rutiinne, aga mitte igav ega tuim. Ma julgeks isegi väita, et päris palju nuputamist tuli ette. Tegime kastid lahti, tekitasime endile "Oh, ma tahaks ka seda paari!" reaktsioone, valisime välja, milliseid poodi juurde mahutada ning paigutasime kastid jälle hunnikutesse tagasi. Arvestades olemasolevat ruumi, vajas see aeg-ajalt üsna süsteemset mõtlemist. Maibell muidugi teadis, millised plätud kuhu käisid, seega tema oli see, kes neid laiali vedas ja paigutas. Müstiline küll, kuidas see toimus, sest kui sinna poodi ükskõik, mis ajal sisse minna, ei teki kunagi tunnet, et sinna mahuks midagi veel juurde. Ometigi... häid lambaid mahub? Ilusaid plätusid ka?
Kui kell ükskord "liiga hilja" lõi, hakkasime kaste auto peale tassima ning lattu viima. Lootus oli, et ühe korraga saab tehtud. Välja kukkus nii, et kolmanda laariga jõudsime lao ette kümme minutit enne selle sulgemist, laadisime kõige suurema autotäie täpselt viie minutiga tühjaks ning jõudsime enne väravate lõpliku lukustamist välja. Neljanda käigu pidime riietumiskabiinidesse peitma.
Tööpäev läbi, hakkasime kodu poole jalutama. Eesmärgiks oli end tee peal hea õhtusöögiga premeerida. Juhtus, et leidsime selle peaaegu kohalikust supermarketist. Pooleteise kuu jooksul on see olnud kõige kvaliteetsem väljast ostetud eine üldse! Esimene, mis meenutas natukenegi Tartu söögikohtade pastasid! Tõenäoliselt ei jäänud see meie viimaseks korraks. Magustoiduks veel selle peale suur berrylicious smuuti ning Hershey's. Oo, Hershey's...
Nüüd on rammestus. Lihtsalt rammestus ja California kuu.

"High five, Texas!"

Naeru teile!

Rutiin 2

Mina näen täna välja nagu kook. Peamiselt sellepärast, et ei suutnud end eile sugugi tagasi hoida, kui Westwoodi tüdrukute sõbra Jake-i juures filmiõhtul käisime ning lauale kaks suurepärast "vanaema retsepti järgi tehtud" kooki küpsetati. Maibell oli vist tugevam, sest temal ei tundunud seda kooginägu hommikul olevat.
Tim tuli New Yorgist tagasi. See tähendab, et tema toast pidime välja kolima. Samas korterist nad meid välja ikkagi ei saa ning hõivasime uuesti nende elutoa. Paari päeva pärast peaks Elise Kanadasse lendama, siis kolime ümber tema tuppa. Hiljem näeb, mis pärast tema tagasi tulemist edasi saab.
Vahepeal oli 4. juuli. Ameerika iseseisvuspäev. Meie seda ei tajunud. Õhtul vist lasti natuke ilutulestikku, kuulda vähemalt midagi oli, aga näha suurt küll mitte. Päeval ringi jalutades lootsin, et kõik majad on lippudega kaunistatud, umbes nagu pühade ajal Eestis, aga tuleb välja, et siin sellist kommet ei ole. Päris kahju neist kohe, meie pühad on palju ilusamad!
Paar korda olen Maipsu tööpäevade ajal erinevates telestuudiotes käinud ja ka pisut kommiraha ning nänni teeninud. Abiks ikka. Väga palju see rahakoti sisu ei suurenda, kuid arvestades, et plaksutamine ja naermine pole just kõige kontimurdvam töö, siis ei tohiks vist eriti kurta.
Ülejäänud vaba aja hõivab jätkuvalt niisama töllerdamine, uurimuse kirjutamine, sügistegevuste planeerimine... Vahel kodus, vahel Starbucksis, vahel suvalisel pingil. Täna oli tegelikult plaanis minna teisi California kohti avastama, kuid Eesti maja Saima, kellega minek toimuma pidi, muutis plaane. Võib-olla ongi parem, mõnel teisel nädalavahetusel saaks ehk Maibell ka kaasa tulla.
Natuke kibeleb sees Grand Canyoni idee. Üks koht, kus hirmsasti ära tahaks käia, aga kuskilt tuleks selleks auto leida. USA kaardi peal tundub küll koht üsna lähedal olevat, samas kui võrdlema hakata, siis päris niisama bussiga ei viitsiks ju ühel päeval ette võtta ja näiteks Poola sõita... Kaugus on umbes selline. Ehk annab Timi ära rääkida? Oleks muhe.
Kuhu veel minna ja mida teha tasuks? Ideid? Jagate?

Rutiin

Meil on kujunenud selline igapäevarutiin, kus Maibell on tubli oma rannapoes ja Mari kuulab päev otsa loenguid ning õpib.
Ilmad on lõpuks ometi soojad, ei pea ka õhtuteks enam midagi sooja kaasa võtma. Samas konditsioneerid on küll mõnes kohvikus liiga põhjas, seal oleks isegi soojadest riietest kasu. Nokk kinni, saba lahti.
Üleeile kulutasime oma olematut raha - käisime Ontario Millsis ostlemas. Me ei oska seda väga hästi teha, samas päris tühjade kätega siiski tagasi ei tulnud. Ontario Mills on kusjuures LA-st teisel pool (sisemaal), st et seal oli suhteliselt... kõrb. Meie käigu ajal oli umbes 38 kraadi sooja. Samas see on mõne teise seal kandis oleva kohaga võrreldes veel üsna leebe nagu me kuulnud oleme.
Täna tundub tulevat rannapäev. Hommik oli natuke juunilikult gloomy, aga vaikselt kaovad pilved ära.
Vaatasin viimastel hommikutel tantsu- ja laulupidu. Sai natuke vaikselt pisaraid tagasi hoida. Eesti on nii armas.
Olge mõnusad.