Mina näen täna välja nagu kook. Peamiselt sellepärast, et ei suutnud end eile sugugi tagasi hoida, kui Westwoodi tüdrukute sõbra Jake-i juures filmiõhtul käisime ning lauale kaks suurepärast "vanaema retsepti järgi tehtud" kooki küpsetati. Maibell oli vist tugevam, sest temal ei tundunud seda kooginägu hommikul olevat.
Tim tuli New Yorgist tagasi. See tähendab, et tema toast pidime välja kolima. Samas korterist nad meid välja ikkagi ei saa ning hõivasime uuesti nende elutoa. Paari päeva pärast peaks Elise Kanadasse lendama, siis kolime ümber tema tuppa. Hiljem näeb, mis pärast tema tagasi tulemist edasi saab.
Vahepeal oli 4. juuli. Ameerika iseseisvuspäev. Meie seda ei tajunud. Õhtul vist lasti natuke ilutulestikku, kuulda vähemalt midagi oli, aga näha suurt küll mitte. Päeval ringi jalutades lootsin, et kõik majad on lippudega kaunistatud, umbes nagu pühade ajal Eestis, aga tuleb välja, et siin sellist kommet ei ole. Päris kahju neist kohe, meie pühad on palju ilusamad!
Paar korda olen Maipsu tööpäevade ajal erinevates telestuudiotes käinud ja ka pisut kommiraha ning nänni teeninud. Abiks ikka. Väga palju see rahakoti sisu ei suurenda, kuid arvestades, et plaksutamine ja naermine pole just kõige kontimurdvam töö, siis ei tohiks vist eriti kurta.
Ülejäänud vaba aja hõivab jätkuvalt niisama töllerdamine, uurimuse kirjutamine, sügistegevuste planeerimine... Vahel kodus, vahel Starbucksis, vahel suvalisel pingil. Täna oli tegelikult plaanis minna teisi California kohti avastama, kuid Eesti maja Saima, kellega minek toimuma pidi, muutis plaane. Võib-olla ongi parem, mõnel teisel nädalavahetusel saaks ehk Maibell ka kaasa tulla.
Natuke kibeleb sees Grand Canyoni idee. Üks koht, kus hirmsasti ära tahaks käia, aga kuskilt tuleks selleks auto leida. USA kaardi peal tundub küll koht üsna lähedal olevat, samas kui võrdlema hakata, siis päris niisama bussiga ei viitsiks ju ühel päeval ette võtta ja näiteks Poola sõita... Kaugus on umbes selline. Ehk annab Timi ära rääkida? Oleks muhe.
Kuhu veel minna ja mida teha tasuks? Ideid? Jagate?
laupäev, 9. juuli 2011
pühapäev, 3. juuli 2011
Rutiin
Meil on kujunenud selline igapäevarutiin, kus Maibell on tubli oma rannapoes ja Mari kuulab päev otsa loenguid ning õpib.
Ilmad on lõpuks ometi soojad, ei pea ka õhtuteks enam midagi sooja kaasa võtma. Samas konditsioneerid on küll mõnes kohvikus liiga põhjas, seal oleks isegi soojadest riietest kasu. Nokk kinni, saba lahti.
Üleeile kulutasime oma olematut raha - käisime Ontario Millsis ostlemas. Me ei oska seda väga hästi teha, samas päris tühjade kätega siiski tagasi ei tulnud. Ontario Mills on kusjuures LA-st teisel pool (sisemaal), st et seal oli suhteliselt... kõrb. Meie käigu ajal oli umbes 38 kraadi sooja. Samas see on mõne teise seal kandis oleva kohaga võrreldes veel üsna leebe nagu me kuulnud oleme.
Täna tundub tulevat rannapäev. Hommik oli natuke juunilikult gloomy, aga vaikselt kaovad pilved ära.
Vaatasin viimastel hommikutel tantsu- ja laulupidu. Sai natuke vaikselt pisaraid tagasi hoida. Eesti on nii armas.
Olge mõnusad.
Ilmad on lõpuks ometi soojad, ei pea ka õhtuteks enam midagi sooja kaasa võtma. Samas konditsioneerid on küll mõnes kohvikus liiga põhjas, seal oleks isegi soojadest riietest kasu. Nokk kinni, saba lahti.
Üleeile kulutasime oma olematut raha - käisime Ontario Millsis ostlemas. Me ei oska seda väga hästi teha, samas päris tühjade kätega siiski tagasi ei tulnud. Ontario Mills on kusjuures LA-st teisel pool (sisemaal), st et seal oli suhteliselt... kõrb. Meie käigu ajal oli umbes 38 kraadi sooja. Samas see on mõne teise seal kandis oleva kohaga võrreldes veel üsna leebe nagu me kuulnud oleme.
Täna tundub tulevat rannapäev. Hommik oli natuke juunilikult gloomy, aga vaikselt kaovad pilved ära.
Vaatasin viimastel hommikutel tantsu- ja laulupidu. Sai natuke vaikselt pisaraid tagasi hoida. Eesti on nii armas.
Olge mõnusad.
pühapäev, 26. juuni 2011
Jaanipäev
Teil oli, meil oli ka.
Mõtlesin, et mul hakkab igav, kui downtowni lähedal asuvasse Eesti majja minemist juba hommikul alustan, aga ennäe, aeg kulus täiesti ära. Oma rolli mängis kindlasti ka see, et kuigi hoidsin peatustel hoolikalt silma peal, siis õige peatuse ajal olin ilmselt mõtetega kuskil mujal. Kui seda mõned miilid hiljem avastasin, siis uue bussi peale ka ei hüpanud, vaid hakkasin lihtsalt jalutama...
Maibell tuli Sandra ja teistega palju hiljem, mis tähendas, et kui mina kohale jõudsin, olin täiesti võõraste keskel. Samas kui sellises suures linnas nagu LA saavad eestlased kokku, siis ei tundu keegi neist võõras, vaid pigem nagu vana tuttav. Eriti vahva on muidugi see, kui avastad tuhandeid kilomeetreid kodust eemal elavate inimestega ühiseid tuttavaid kodumaalt. Ei arvaks ju, et esimene inimene, kes sind võõras kohas tervitab, juhtub olema su isa klassiõde aastatest ammu?
Sõime parimat kodust kartulisalatit (poesalat ei vääri siin kartulisalati nime), küpsetasime igatsetud šašlõkki ja grillisime kana... tutvusime toredate inimestega, kellest mõned olid siin elanud aastaid, mõned juba tagasi Eestisse minemas, mõned siin sündinud ja üles kasvanud, mõned aga lihtsalt koolis. Inimeste taustad olid üsna erinevad ja nende lugusid oli huvitav kuulata.
Õhtu lõppedes kanti noorte neiude eest hästi hoolt ja toodi meid kenasti koduukse ette ära. Jumal tänatud - bussiga keset ööd seda retke küll ette võtta poleks tahtnud.
Kui aga täna üles ärkasime, tundus kõige õigem olevat end rannapäevaga premeerida. Samas ma ei tea, kas enda pidevat põletamist saab just premeerimiseks nimetada. Nüüd oleme jälle pruunid ja ootame, millal nahka vahetama hakkame.
Paari möödunud päeva kohta veel. Lisaks uutele eestlastest tuttavatele sõbrunesime ka Tiku ja Takuga. Pildil Taku.
Veel avastasime, et siinsed McDonaldsid pole midagi nii ebatervislikud. Isegi dieet-teed müüvad!
Mõtlesin, et mul hakkab igav, kui downtowni lähedal asuvasse Eesti majja minemist juba hommikul alustan, aga ennäe, aeg kulus täiesti ära. Oma rolli mängis kindlasti ka see, et kuigi hoidsin peatustel hoolikalt silma peal, siis õige peatuse ajal olin ilmselt mõtetega kuskil mujal. Kui seda mõned miilid hiljem avastasin, siis uue bussi peale ka ei hüpanud, vaid hakkasin lihtsalt jalutama...
Maibell tuli Sandra ja teistega palju hiljem, mis tähendas, et kui mina kohale jõudsin, olin täiesti võõraste keskel. Samas kui sellises suures linnas nagu LA saavad eestlased kokku, siis ei tundu keegi neist võõras, vaid pigem nagu vana tuttav. Eriti vahva on muidugi see, kui avastad tuhandeid kilomeetreid kodust eemal elavate inimestega ühiseid tuttavaid kodumaalt. Ei arvaks ju, et esimene inimene, kes sind võõras kohas tervitab, juhtub olema su isa klassiõde aastatest ammu?
Sõime parimat kodust kartulisalatit (poesalat ei vääri siin kartulisalati nime), küpsetasime igatsetud šašlõkki ja grillisime kana... tutvusime toredate inimestega, kellest mõned olid siin elanud aastaid, mõned juba tagasi Eestisse minemas, mõned siin sündinud ja üles kasvanud, mõned aga lihtsalt koolis. Inimeste taustad olid üsna erinevad ja nende lugusid oli huvitav kuulata.
Õhtu lõppedes kanti noorte neiude eest hästi hoolt ja toodi meid kenasti koduukse ette ära. Jumal tänatud - bussiga keset ööd seda retke küll ette võtta poleks tahtnud.
Kui aga täna üles ärkasime, tundus kõige õigem olevat end rannapäevaga premeerida. Samas ma ei tea, kas enda pidevat põletamist saab just premeerimiseks nimetada. Nüüd oleme jälle pruunid ja ootame, millal nahka vahetama hakkame.
Paari möödunud päeva kohta veel. Lisaks uutele eestlastest tuttavatele sõbrunesime ka Tiku ja Takuga. Pildil Taku.
Veel avastasime, et siinsed McDonaldsid pole midagi nii ebatervislikud. Isegi dieet-teed müüvad!
Muide, kui jaanipäevale sõit käsil oli, möödusin kohvikust nimega Insomnia. Lisaks on meid ka Big Beari mägedesse kutsutud. Eks näis, kas ressurssi sõiduks tekib, aga no vaprad ja ilusad oleme kõigele vaatamata.
;)
reede, 24. juuni 2011
Long live the legend!
Käisime Hollywoodis ja nägime, et Michael on elus.
Lisaks veendusime, et Facebook mõjutab maailma tõesti häirivalt palju.
esmaspäev, 20. juuni 2011
Maailmaparandajad ja unerikkujad
Vahepeal jäi ühest õhtust kirjutamata.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
pühapäev, 19. juuni 2011
Multikulti
Käisime rannas ja põlesime ära. Juba seal olles tajusime, kui petlik ja ohtlik see päikesepaisteline, aga väga tuuline ilm on. Sellele vaatamata olime rumalad, kuid... mis siis ikka, see on California.
Tagasiteel koju helistas korterinaaber Ayu ja küsis, kas tahame Malibule kaasa minna. Ega tegelikult ei viitsinud, aga laiskus on ka tobe, seega siiski läksime. Ayu sõbrad näitasid päris ilusaid kohti, sh Pepperdine-i ülikooli, mis on tõenäoliselt üks kõige maalilisemas kohas asuv kool. Raamatukogu on ookeanivaatega ja tõenäoliselt enamus teisi koolihooneid samamoodi. Samas Malibu üldiselt eriti põnev ei tundunud. Santa Monica ja Venice näivad palju põnevamad - tegevusi tundub olevat rohkem ja tegelikult on ka rannad mõnusamad. Natuke naersime Maipsiga, et Ayu meelest oli rand, kus oli umbes 20-30 inimest, rahvast paksult täis. Jah, ta pole iial Pärnus käinud.
Pärast mõningaid momendinautlusi käisime KFC-st läbi. Tegime muuseas umbes nädala eest kokkuleppe, et ühes kiirtoidurestoranis kaks korda ei käi. Praeguse seisuga on läbi käidud Jack in the Box, McDonalds, Johnny Rockets, KFC, ma loen ka Subway samasse kategooriasse + veel mõned tundmatu nimega kohad Venice-is.
Jätkasime teekonda arvates, et läheme koju. Arvasime valesti, tegelikult sõidutati meid downtowni, kus läksime Ayu sõbra venna korterisse. Sõit oli lõbus, väga erinevat stiili muusika möllas, inimesed tantsisid auto võimaluste piires. Kui kujutate Ameerika roadtrip-i ette, siis see oli selle minivariant.
Paar tundi olime seal korteris, kohtasime veel mitmeid inimesi. Seltskond oli uskumatult multikultuurne. Meie ehk kaks põhjamaade blondiini, Ayu ehk jaapanlaste esindaja, lisaks üks Mehhiko päritolu kohalik, üks etiooplane ning mitu iraanlast. Iraanlaste hulgas rääkisid kaks noormeest, kui karmid reeglid neil riigis on ning et just selletõttu nad sealt jalga lasidki. Neil polnud isegi õppida võimalik, sest nad polnud õiget usku. Jällegi, mida rohkem kuuleme teiste inimeste jutte, seda rohkem oskame hinnata Eesti vabadusi ja võimalusi. Eesti on tore. Hinnake seda.
Peole me nendega edasi ei läinud. Alaealised ju :) Minul tegelikult pole eriti tahtmist ka, Maibellil vist pisut on. Mina olen oivik.
Tagasiteel tahtid Mehhiko, Etioopia ja Jaapani esindaja autos eestlaste muusikat kuulata. Ainukesed variandid, mida pakkuda oli, olid Mari Pokinen, Laura Junson ja The Sun. Aega jätkus aga ainult kahe loo jaoks, seega rahvusvahelist reklaami said Mari Pokinen ja The Sun.
Magama saime minna esimest korda oma tuppa! Tim läks kolmeks nädalaks New Yorki perekonnale külla, mis tähendab, et meil on nüüd vannitoa ja garderoobiga tuba. Lisaks pehme voodi. Väga mõnus. Kui ainult varesed akna taga hommikul meeleheitlikult ei kraaksuks. Milline õudus see oli...
Täna hommikul olid minu silmad päikesest paistes, Maibell näeb ilus välja ja läheb neljapäeval ilmselt tööle. Äge! Saan varsti inimese, kes mind ära hakkab elatama samal ajal kui mina blogi kirjutan ja niisama oivitsen. Juhhei!
Tagasiteel koju helistas korterinaaber Ayu ja küsis, kas tahame Malibule kaasa minna. Ega tegelikult ei viitsinud, aga laiskus on ka tobe, seega siiski läksime. Ayu sõbrad näitasid päris ilusaid kohti, sh Pepperdine-i ülikooli, mis on tõenäoliselt üks kõige maalilisemas kohas asuv kool. Raamatukogu on ookeanivaatega ja tõenäoliselt enamus teisi koolihooneid samamoodi. Samas Malibu üldiselt eriti põnev ei tundunud. Santa Monica ja Venice näivad palju põnevamad - tegevusi tundub olevat rohkem ja tegelikult on ka rannad mõnusamad. Natuke naersime Maipsiga, et Ayu meelest oli rand, kus oli umbes 20-30 inimest, rahvast paksult täis. Jah, ta pole iial Pärnus käinud.
Pärast mõningaid momendinautlusi käisime KFC-st läbi. Tegime muuseas umbes nädala eest kokkuleppe, et ühes kiirtoidurestoranis kaks korda ei käi. Praeguse seisuga on läbi käidud Jack in the Box, McDonalds, Johnny Rockets, KFC, ma loen ka Subway samasse kategooriasse + veel mõned tundmatu nimega kohad Venice-is.
Jätkasime teekonda arvates, et läheme koju. Arvasime valesti, tegelikult sõidutati meid downtowni, kus läksime Ayu sõbra venna korterisse. Sõit oli lõbus, väga erinevat stiili muusika möllas, inimesed tantsisid auto võimaluste piires. Kui kujutate Ameerika roadtrip-i ette, siis see oli selle minivariant.
Paar tundi olime seal korteris, kohtasime veel mitmeid inimesi. Seltskond oli uskumatult multikultuurne. Meie ehk kaks põhjamaade blondiini, Ayu ehk jaapanlaste esindaja, lisaks üks Mehhiko päritolu kohalik, üks etiooplane ning mitu iraanlast. Iraanlaste hulgas rääkisid kaks noormeest, kui karmid reeglid neil riigis on ning et just selletõttu nad sealt jalga lasidki. Neil polnud isegi õppida võimalik, sest nad polnud õiget usku. Jällegi, mida rohkem kuuleme teiste inimeste jutte, seda rohkem oskame hinnata Eesti vabadusi ja võimalusi. Eesti on tore. Hinnake seda.
Peole me nendega edasi ei läinud. Alaealised ju :) Minul tegelikult pole eriti tahtmist ka, Maibellil vist pisut on. Mina olen oivik.
Tagasiteel tahtid Mehhiko, Etioopia ja Jaapani esindaja autos eestlaste muusikat kuulata. Ainukesed variandid, mida pakkuda oli, olid Mari Pokinen, Laura Junson ja The Sun. Aega jätkus aga ainult kahe loo jaoks, seega rahvusvahelist reklaami said Mari Pokinen ja The Sun.
Magama saime minna esimest korda oma tuppa! Tim läks kolmeks nädalaks New Yorki perekonnale külla, mis tähendab, et meil on nüüd vannitoa ja garderoobiga tuba. Lisaks pehme voodi. Väga mõnus. Kui ainult varesed akna taga hommikul meeleheitlikult ei kraaksuks. Milline õudus see oli...
Täna hommikul olid minu silmad päikesest paistes, Maibell näeb ilus välja ja läheb neljapäeval ilmselt tööle. Äge! Saan varsti inimese, kes mind ära hakkab elatama samal ajal kui mina blogi kirjutan ja niisama oivitsen. Juhhei!
kolmapäev, 15. juuni 2011
Me siin, niisama, päikesesäras
Igal hommikul ärkame üles ja mõtleme, et peaks töö leidma. Või oleks õigem kasutada sõna "otsima"? Tegelikult me otsime ju. Aga me oleme nii ebatahetud. Miks? Me ju toredad ja tublid tüdrukud, paistame pealegi silma ka oma põhjamaise päritoluga.
Pärast nädalavahetuse puhkamist ajasime esmaspäeval end jälle kodust välja. Jälle Venice-isse, sest seal on lihtsalt nii muretu olek. Mitte sellepärast, et seal iga nurga peal meditsiinilist kanepit reklaamitakse, vaid pigem ikka üldise atmosfääri ja päikese pärast. Kui sealt lõpuks tagasi jalutasime, hakkas telefon helisema ja kõne oli Zarast. Kutsusid mu intervjuule. Mis läks nässu. Ma ei tea ju mitte midagi mingist poetööst.
Samas vähemalt andis see kõne natuke lootust, et ehk ei visatagi kõiki cv-sid ära.
Eile käis Maibell ühes kohvikus vestlusel ja kuigi ta ütleb, et seal küsiti ainult kaks küsimust ja ta oleks pidanud kogu aeg rääkima, siis mina arvan, et ta skooris, sest ta teab kohvidest kõike. Pärast seda tuli Maibell koju tagasi ja ma käskisin tal endaga Fairfaxi kaasa tulla, kus oli niiiii nunnu turg. Kui seda nii saab nimetada. Aga mina olin sillas ja särasin, sest seal oli armas ja ma tahaks seal iga päev olla. Vaadata, kuidas lapsed jooksevad oma värvilistes kleidikestes mööda ja puhuvad mulle, kuidas tore muusika loob meeldiva atmosfääri ning päike särab kõrgelt.
Mineku eesmärk oli tegelikult Pinkberry job fair, kus - ohhoo - oli biljon inimest. Kõigepealt pidi üle tunni ootama, et üldse oma grupiga intervjuule pääseda ja siis läks veel sama kaua aega, et kogu kupatus läbi teha. Mis iseenesest oli väga tore ja mul läks väga hästi, aga ikka nad mind ei tahtnud. Ma leian, et mind diskrimineeriti, sest ilmselgelt olin ma jälle oma põhjamaise olekuga vähemuses.
Niisiis hakkasime tagasi jalutama ning mina keeldusin bussi ootamast. Maibell ei kakelnud väga vastu ka ning nõustus rõõmsameelselt edasi kõndima. Tema oli ju niigi vähemalt neli tundi tühja passinud, kui mina intervjuuga tegelesin, nii et mis see siis nüüd kõndida oli. Sõime aeg-ajalt oma hiiglaslikku Napoleoni koogi tükikest ning lõpuks jõudsimegi pärast pikka bussisõitu ja veel paarikilomeetrist jalutuskäiku koju. Armas!
Täna läheme uurime, mis Abbot Kinney-l toimub, ning praegu moosime, et pohmellis jaapanlane meiega kaasa tuleks ning endale ohtralt rasva sisse sööks. Parim pohmelliravim ju?
Tšutšufrei! Maibell tervitab ka, kuigi jätkuvalt on ta liiga laisk, et ise kirjutada.
Pärast nädalavahetuse puhkamist ajasime esmaspäeval end jälle kodust välja. Jälle Venice-isse, sest seal on lihtsalt nii muretu olek. Mitte sellepärast, et seal iga nurga peal meditsiinilist kanepit reklaamitakse, vaid pigem ikka üldise atmosfääri ja päikese pärast. Kui sealt lõpuks tagasi jalutasime, hakkas telefon helisema ja kõne oli Zarast. Kutsusid mu intervjuule. Mis läks nässu. Ma ei tea ju mitte midagi mingist poetööst.
Samas vähemalt andis see kõne natuke lootust, et ehk ei visatagi kõiki cv-sid ära.
Eile käis Maibell ühes kohvikus vestlusel ja kuigi ta ütleb, et seal küsiti ainult kaks küsimust ja ta oleks pidanud kogu aeg rääkima, siis mina arvan, et ta skooris, sest ta teab kohvidest kõike. Pärast seda tuli Maibell koju tagasi ja ma käskisin tal endaga Fairfaxi kaasa tulla, kus oli niiiii nunnu turg. Kui seda nii saab nimetada. Aga mina olin sillas ja särasin, sest seal oli armas ja ma tahaks seal iga päev olla. Vaadata, kuidas lapsed jooksevad oma värvilistes kleidikestes mööda ja puhuvad mulle, kuidas tore muusika loob meeldiva atmosfääri ning päike särab kõrgelt.
Mineku eesmärk oli tegelikult Pinkberry job fair, kus - ohhoo - oli biljon inimest. Kõigepealt pidi üle tunni ootama, et üldse oma grupiga intervjuule pääseda ja siis läks veel sama kaua aega, et kogu kupatus läbi teha. Mis iseenesest oli väga tore ja mul läks väga hästi, aga ikka nad mind ei tahtnud. Ma leian, et mind diskrimineeriti, sest ilmselgelt olin ma jälle oma põhjamaise olekuga vähemuses.
Niisiis hakkasime tagasi jalutama ning mina keeldusin bussi ootamast. Maibell ei kakelnud väga vastu ka ning nõustus rõõmsameelselt edasi kõndima. Tema oli ju niigi vähemalt neli tundi tühja passinud, kui mina intervjuuga tegelesin, nii et mis see siis nüüd kõndida oli. Sõime aeg-ajalt oma hiiglaslikku Napoleoni koogi tükikest ning lõpuks jõudsimegi pärast pikka bussisõitu ja veel paarikilomeetrist jalutuskäiku koju. Armas!
Täna läheme uurime, mis Abbot Kinney-l toimub, ning praegu moosime, et pohmellis jaapanlane meiega kaasa tuleks ning endale ohtralt rasva sisse sööks. Parim pohmelliravim ju?
Tšutšufrei! Maibell tervitab ka, kuigi jätkuvalt on ta liiga laisk, et ise kirjutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)