Rand, tuul, lained, vahel veidi tööd, vahel veidi lugemist, seriaale... Mul on selline puhkuselaadne olemine, Maipsul jätkuvalt töine. Vahepeal oli ta haige, seda oli päris hale vaadata, aga nüüdseks on see külmetus üle läinud.
Oli plaan Grand Canyon-it külastada, aga ei vedanud välja. Igatsen enda auto võlusid - lähed, millal tahad, tuled, millal tahad..
Aga! Santa Monicast eemale sõitsime siiski. Jälle Malibu poole nagu kunagi varem Ayu ja ta sõpradegagi, kuid seekord peatusime Point Dume-il. Imeilus koht Zuma beach vahetus läheduses. Ronisime väiksest mäest üles ning nautisime vaadet üle ookeani. Kivi peal istusid väiksed, aga valjud hülged.
Enne sinna minemist käisime Lake Shrine-i templis. Natuke keeruline on seletada, mis koht see oli, aga sisuliselt oleks vist lihtsaim öelda, et seal oli lihtsalt suur meditatsiooniaed? Ja see nägi imearmas välja. Territooriumi keskel oli väike järv. Selle ääres rohelus, väike hollandi stiilis tuuleveski, pisikesed paadid, vist ka üks parv.. Armas!
Tee pealt ostsime mureleid ja maasikaid ning tekitasime natuke kodust tunnet... ning siis lõpetasime koduse tunde burksiringiga. Maips leidis enda burksist juuksekarva, mille üle mul hea nalja heita oli ja tänu millele ta uue burgeri ning lisaks ka ühe juustukoogilõigu sai. Veel sai Tim teha teenindajatega diili, kui andis oma nätsupaki neile ning sai vastu portsu sibularõngaid. Võit!
Teistel päevadel... telesaadetes eriti käinud pole. Paari oleks isegi saanud minna, kuid ühte lihtsalt ei viitsinud ning teises oli mingit totakat kostüümi vaja, mille hankimisega ei viitsinud samuti tegelema hakata. Muidugi klouniparukas võiks tulevikus ju ka kasuks tulla...? Või siis mitte.
Millalgi varem, kunagi ammu, ammu käisime ka Westwoodis. Idee poolest lihtsalt lõunat söömas. Mul oli seal bussi vahetades alati kuidagi soe tunne sees olnud ning kui Maibell bussilt maha tulles samuti lausus, et "See on nagu Tartu," siis sain enda tundele aina tuge. Üliõpilaslinnad on ikka mõnusad ning see seal ju samamoodi UCLA noori täis. Mõnus! Lähipäevil läheme uuesti, sest Maibell armus ühtedesse saabastesse ära, ning lootuses, et need seal veel alles on, tuleb tagasi minna. Mulle sobib!
Niisama nalja ka. Istun Starbucksis ja nägin enda ees järjekorras üht... mm... silmnähtavalt nõudlikku ning liiga palju virisevat klienti. Pärast kuulsin poole kõrvaga, kuidas baristad rääkisid, et kui üks teda esimest korda nägi, nõudis klient chocolate chip cookiet. Normaalne, eks? Oleks külm, kui ta nõudmine poleks olnud "Cookie with chocolate chips on the side". Elagu Ameerika!
Kätule, kes nüüd juba Kanadas möllab, hoiame muide pöialt.
Tsau!
teisipäev, 26. juuli 2011
reede, 15. juuli 2011
Meie ideaalne päev
Ärkasime hommikul tavapäraselt vara. Silmad olid unised, kuid mitte kauaks. Mina jõudsin hommikust süüa ning uudiseid lugeda, Maibell nautis natuke pikemat und. Kui kodust välja jõudsime ja 67 meetrit jalutanud olime, peatus meie kõrval auto. Algul tundus tüüpiliselt imelik, aga kui autoaknast sisse vaatasime, nägime, et see ju meie naabrimees Donny. Pakkus meile küüti, mille rõõmsalt vastu võtsime. See jättis meile Venice-isse jõudes aega, et hankida üks hommikukohv ja Maipsile ka hommikusöögibrownie, mille järel lonkisime hommikuimelist atmosfääri nautides Light Blue poole. Õige pea oli maja kõrval UPS-i mees, kes usinalt oma autot kastidest tühjendas. Algul tundus, et neid kaste on mõõdukalt. Mõne aja möödudes taipasime, et neid on siiski rohkem. Oluliselt rohkem. Alustasime tööga ja...
...varsti olid mitmed tunnid möödunud. Tegevus oli iseenesest rutiinne, aga mitte igav ega tuim. Ma julgeks isegi väita, et päris palju nuputamist tuli ette. Tegime kastid lahti, tekitasime endile "Oh, ma tahaks ka seda paari!" reaktsioone, valisime välja, milliseid poodi juurde mahutada ning paigutasime kastid jälle hunnikutesse tagasi. Arvestades olemasolevat ruumi, vajas see aeg-ajalt üsna süsteemset mõtlemist. Maibell muidugi teadis, millised plätud kuhu käisid, seega tema oli see, kes neid laiali vedas ja paigutas. Müstiline küll, kuidas see toimus, sest kui sinna poodi ükskõik, mis ajal sisse minna, ei teki kunagi tunnet, et sinna mahuks midagi veel juurde. Ometigi... häid lambaid mahub? Ilusaid plätusid ka?
Kui kell ükskord "liiga hilja" lõi, hakkasime kaste auto peale tassima ning lattu viima. Lootus oli, et ühe korraga saab tehtud. Välja kukkus nii, et kolmanda laariga jõudsime lao ette kümme minutit enne selle sulgemist, laadisime kõige suurema autotäie täpselt viie minutiga tühjaks ning jõudsime enne väravate lõpliku lukustamist välja. Neljanda käigu pidime riietumiskabiinidesse peitma.
Tööpäev läbi, hakkasime kodu poole jalutama. Eesmärgiks oli end tee peal hea õhtusöögiga premeerida. Juhtus, et leidsime selle peaaegu kohalikust supermarketist. Pooleteise kuu jooksul on see olnud kõige kvaliteetsem väljast ostetud eine üldse! Esimene, mis meenutas natukenegi Tartu söögikohtade pastasid! Tõenäoliselt ei jäänud see meie viimaseks korraks. Magustoiduks veel selle peale suur berrylicious smuuti ning Hershey's. Oo, Hershey's...
Nüüd on rammestus. Lihtsalt rammestus ja California kuu.
"High five, Texas!"
Naeru teile!
...varsti olid mitmed tunnid möödunud. Tegevus oli iseenesest rutiinne, aga mitte igav ega tuim. Ma julgeks isegi väita, et päris palju nuputamist tuli ette. Tegime kastid lahti, tekitasime endile "Oh, ma tahaks ka seda paari!" reaktsioone, valisime välja, milliseid poodi juurde mahutada ning paigutasime kastid jälle hunnikutesse tagasi. Arvestades olemasolevat ruumi, vajas see aeg-ajalt üsna süsteemset mõtlemist. Maibell muidugi teadis, millised plätud kuhu käisid, seega tema oli see, kes neid laiali vedas ja paigutas. Müstiline küll, kuidas see toimus, sest kui sinna poodi ükskõik, mis ajal sisse minna, ei teki kunagi tunnet, et sinna mahuks midagi veel juurde. Ometigi... häid lambaid mahub? Ilusaid plätusid ka?
Kui kell ükskord "liiga hilja" lõi, hakkasime kaste auto peale tassima ning lattu viima. Lootus oli, et ühe korraga saab tehtud. Välja kukkus nii, et kolmanda laariga jõudsime lao ette kümme minutit enne selle sulgemist, laadisime kõige suurema autotäie täpselt viie minutiga tühjaks ning jõudsime enne väravate lõpliku lukustamist välja. Neljanda käigu pidime riietumiskabiinidesse peitma.
Tööpäev läbi, hakkasime kodu poole jalutama. Eesmärgiks oli end tee peal hea õhtusöögiga premeerida. Juhtus, et leidsime selle peaaegu kohalikust supermarketist. Pooleteise kuu jooksul on see olnud kõige kvaliteetsem väljast ostetud eine üldse! Esimene, mis meenutas natukenegi Tartu söögikohtade pastasid! Tõenäoliselt ei jäänud see meie viimaseks korraks. Magustoiduks veel selle peale suur berrylicious smuuti ning Hershey's. Oo, Hershey's...
Nüüd on rammestus. Lihtsalt rammestus ja California kuu.
"High five, Texas!"
Naeru teile!
laupäev, 9. juuli 2011
Rutiin 2
Mina näen täna välja nagu kook. Peamiselt sellepärast, et ei suutnud end eile sugugi tagasi hoida, kui Westwoodi tüdrukute sõbra Jake-i juures filmiõhtul käisime ning lauale kaks suurepärast "vanaema retsepti järgi tehtud" kooki küpsetati. Maibell oli vist tugevam, sest temal ei tundunud seda kooginägu hommikul olevat.
Tim tuli New Yorgist tagasi. See tähendab, et tema toast pidime välja kolima. Samas korterist nad meid välja ikkagi ei saa ning hõivasime uuesti nende elutoa. Paari päeva pärast peaks Elise Kanadasse lendama, siis kolime ümber tema tuppa. Hiljem näeb, mis pärast tema tagasi tulemist edasi saab.
Vahepeal oli 4. juuli. Ameerika iseseisvuspäev. Meie seda ei tajunud. Õhtul vist lasti natuke ilutulestikku, kuulda vähemalt midagi oli, aga näha suurt küll mitte. Päeval ringi jalutades lootsin, et kõik majad on lippudega kaunistatud, umbes nagu pühade ajal Eestis, aga tuleb välja, et siin sellist kommet ei ole. Päris kahju neist kohe, meie pühad on palju ilusamad!
Paar korda olen Maipsu tööpäevade ajal erinevates telestuudiotes käinud ja ka pisut kommiraha ning nänni teeninud. Abiks ikka. Väga palju see rahakoti sisu ei suurenda, kuid arvestades, et plaksutamine ja naermine pole just kõige kontimurdvam töö, siis ei tohiks vist eriti kurta.
Ülejäänud vaba aja hõivab jätkuvalt niisama töllerdamine, uurimuse kirjutamine, sügistegevuste planeerimine... Vahel kodus, vahel Starbucksis, vahel suvalisel pingil. Täna oli tegelikult plaanis minna teisi California kohti avastama, kuid Eesti maja Saima, kellega minek toimuma pidi, muutis plaane. Võib-olla ongi parem, mõnel teisel nädalavahetusel saaks ehk Maibell ka kaasa tulla.
Natuke kibeleb sees Grand Canyoni idee. Üks koht, kus hirmsasti ära tahaks käia, aga kuskilt tuleks selleks auto leida. USA kaardi peal tundub küll koht üsna lähedal olevat, samas kui võrdlema hakata, siis päris niisama bussiga ei viitsiks ju ühel päeval ette võtta ja näiteks Poola sõita... Kaugus on umbes selline. Ehk annab Timi ära rääkida? Oleks muhe.
Kuhu veel minna ja mida teha tasuks? Ideid? Jagate?
Tim tuli New Yorgist tagasi. See tähendab, et tema toast pidime välja kolima. Samas korterist nad meid välja ikkagi ei saa ning hõivasime uuesti nende elutoa. Paari päeva pärast peaks Elise Kanadasse lendama, siis kolime ümber tema tuppa. Hiljem näeb, mis pärast tema tagasi tulemist edasi saab.
Vahepeal oli 4. juuli. Ameerika iseseisvuspäev. Meie seda ei tajunud. Õhtul vist lasti natuke ilutulestikku, kuulda vähemalt midagi oli, aga näha suurt küll mitte. Päeval ringi jalutades lootsin, et kõik majad on lippudega kaunistatud, umbes nagu pühade ajal Eestis, aga tuleb välja, et siin sellist kommet ei ole. Päris kahju neist kohe, meie pühad on palju ilusamad!
Paar korda olen Maipsu tööpäevade ajal erinevates telestuudiotes käinud ja ka pisut kommiraha ning nänni teeninud. Abiks ikka. Väga palju see rahakoti sisu ei suurenda, kuid arvestades, et plaksutamine ja naermine pole just kõige kontimurdvam töö, siis ei tohiks vist eriti kurta.
Ülejäänud vaba aja hõivab jätkuvalt niisama töllerdamine, uurimuse kirjutamine, sügistegevuste planeerimine... Vahel kodus, vahel Starbucksis, vahel suvalisel pingil. Täna oli tegelikult plaanis minna teisi California kohti avastama, kuid Eesti maja Saima, kellega minek toimuma pidi, muutis plaane. Võib-olla ongi parem, mõnel teisel nädalavahetusel saaks ehk Maibell ka kaasa tulla.
Natuke kibeleb sees Grand Canyoni idee. Üks koht, kus hirmsasti ära tahaks käia, aga kuskilt tuleks selleks auto leida. USA kaardi peal tundub küll koht üsna lähedal olevat, samas kui võrdlema hakata, siis päris niisama bussiga ei viitsiks ju ühel päeval ette võtta ja näiteks Poola sõita... Kaugus on umbes selline. Ehk annab Timi ära rääkida? Oleks muhe.
Kuhu veel minna ja mida teha tasuks? Ideid? Jagate?
pühapäev, 3. juuli 2011
Rutiin
Meil on kujunenud selline igapäevarutiin, kus Maibell on tubli oma rannapoes ja Mari kuulab päev otsa loenguid ning õpib.
Ilmad on lõpuks ometi soojad, ei pea ka õhtuteks enam midagi sooja kaasa võtma. Samas konditsioneerid on küll mõnes kohvikus liiga põhjas, seal oleks isegi soojadest riietest kasu. Nokk kinni, saba lahti.
Üleeile kulutasime oma olematut raha - käisime Ontario Millsis ostlemas. Me ei oska seda väga hästi teha, samas päris tühjade kätega siiski tagasi ei tulnud. Ontario Mills on kusjuures LA-st teisel pool (sisemaal), st et seal oli suhteliselt... kõrb. Meie käigu ajal oli umbes 38 kraadi sooja. Samas see on mõne teise seal kandis oleva kohaga võrreldes veel üsna leebe nagu me kuulnud oleme.
Täna tundub tulevat rannapäev. Hommik oli natuke juunilikult gloomy, aga vaikselt kaovad pilved ära.
Vaatasin viimastel hommikutel tantsu- ja laulupidu. Sai natuke vaikselt pisaraid tagasi hoida. Eesti on nii armas.
Olge mõnusad.
Ilmad on lõpuks ometi soojad, ei pea ka õhtuteks enam midagi sooja kaasa võtma. Samas konditsioneerid on küll mõnes kohvikus liiga põhjas, seal oleks isegi soojadest riietest kasu. Nokk kinni, saba lahti.
Üleeile kulutasime oma olematut raha - käisime Ontario Millsis ostlemas. Me ei oska seda väga hästi teha, samas päris tühjade kätega siiski tagasi ei tulnud. Ontario Mills on kusjuures LA-st teisel pool (sisemaal), st et seal oli suhteliselt... kõrb. Meie käigu ajal oli umbes 38 kraadi sooja. Samas see on mõne teise seal kandis oleva kohaga võrreldes veel üsna leebe nagu me kuulnud oleme.
Täna tundub tulevat rannapäev. Hommik oli natuke juunilikult gloomy, aga vaikselt kaovad pilved ära.
Vaatasin viimastel hommikutel tantsu- ja laulupidu. Sai natuke vaikselt pisaraid tagasi hoida. Eesti on nii armas.
Olge mõnusad.
pühapäev, 26. juuni 2011
Jaanipäev
Teil oli, meil oli ka.
Mõtlesin, et mul hakkab igav, kui downtowni lähedal asuvasse Eesti majja minemist juba hommikul alustan, aga ennäe, aeg kulus täiesti ära. Oma rolli mängis kindlasti ka see, et kuigi hoidsin peatustel hoolikalt silma peal, siis õige peatuse ajal olin ilmselt mõtetega kuskil mujal. Kui seda mõned miilid hiljem avastasin, siis uue bussi peale ka ei hüpanud, vaid hakkasin lihtsalt jalutama...
Maibell tuli Sandra ja teistega palju hiljem, mis tähendas, et kui mina kohale jõudsin, olin täiesti võõraste keskel. Samas kui sellises suures linnas nagu LA saavad eestlased kokku, siis ei tundu keegi neist võõras, vaid pigem nagu vana tuttav. Eriti vahva on muidugi see, kui avastad tuhandeid kilomeetreid kodust eemal elavate inimestega ühiseid tuttavaid kodumaalt. Ei arvaks ju, et esimene inimene, kes sind võõras kohas tervitab, juhtub olema su isa klassiõde aastatest ammu?
Sõime parimat kodust kartulisalatit (poesalat ei vääri siin kartulisalati nime), küpsetasime igatsetud šašlõkki ja grillisime kana... tutvusime toredate inimestega, kellest mõned olid siin elanud aastaid, mõned juba tagasi Eestisse minemas, mõned siin sündinud ja üles kasvanud, mõned aga lihtsalt koolis. Inimeste taustad olid üsna erinevad ja nende lugusid oli huvitav kuulata.
Õhtu lõppedes kanti noorte neiude eest hästi hoolt ja toodi meid kenasti koduukse ette ära. Jumal tänatud - bussiga keset ööd seda retke küll ette võtta poleks tahtnud.
Kui aga täna üles ärkasime, tundus kõige õigem olevat end rannapäevaga premeerida. Samas ma ei tea, kas enda pidevat põletamist saab just premeerimiseks nimetada. Nüüd oleme jälle pruunid ja ootame, millal nahka vahetama hakkame.
Paari möödunud päeva kohta veel. Lisaks uutele eestlastest tuttavatele sõbrunesime ka Tiku ja Takuga. Pildil Taku.
Veel avastasime, et siinsed McDonaldsid pole midagi nii ebatervislikud. Isegi dieet-teed müüvad!
Mõtlesin, et mul hakkab igav, kui downtowni lähedal asuvasse Eesti majja minemist juba hommikul alustan, aga ennäe, aeg kulus täiesti ära. Oma rolli mängis kindlasti ka see, et kuigi hoidsin peatustel hoolikalt silma peal, siis õige peatuse ajal olin ilmselt mõtetega kuskil mujal. Kui seda mõned miilid hiljem avastasin, siis uue bussi peale ka ei hüpanud, vaid hakkasin lihtsalt jalutama...
Maibell tuli Sandra ja teistega palju hiljem, mis tähendas, et kui mina kohale jõudsin, olin täiesti võõraste keskel. Samas kui sellises suures linnas nagu LA saavad eestlased kokku, siis ei tundu keegi neist võõras, vaid pigem nagu vana tuttav. Eriti vahva on muidugi see, kui avastad tuhandeid kilomeetreid kodust eemal elavate inimestega ühiseid tuttavaid kodumaalt. Ei arvaks ju, et esimene inimene, kes sind võõras kohas tervitab, juhtub olema su isa klassiõde aastatest ammu?
Sõime parimat kodust kartulisalatit (poesalat ei vääri siin kartulisalati nime), küpsetasime igatsetud šašlõkki ja grillisime kana... tutvusime toredate inimestega, kellest mõned olid siin elanud aastaid, mõned juba tagasi Eestisse minemas, mõned siin sündinud ja üles kasvanud, mõned aga lihtsalt koolis. Inimeste taustad olid üsna erinevad ja nende lugusid oli huvitav kuulata.
Õhtu lõppedes kanti noorte neiude eest hästi hoolt ja toodi meid kenasti koduukse ette ära. Jumal tänatud - bussiga keset ööd seda retke küll ette võtta poleks tahtnud.
Kui aga täna üles ärkasime, tundus kõige õigem olevat end rannapäevaga premeerida. Samas ma ei tea, kas enda pidevat põletamist saab just premeerimiseks nimetada. Nüüd oleme jälle pruunid ja ootame, millal nahka vahetama hakkame.
Paari möödunud päeva kohta veel. Lisaks uutele eestlastest tuttavatele sõbrunesime ka Tiku ja Takuga. Pildil Taku.
Veel avastasime, et siinsed McDonaldsid pole midagi nii ebatervislikud. Isegi dieet-teed müüvad!
Muide, kui jaanipäevale sõit käsil oli, möödusin kohvikust nimega Insomnia. Lisaks on meid ka Big Beari mägedesse kutsutud. Eks näis, kas ressurssi sõiduks tekib, aga no vaprad ja ilusad oleme kõigele vaatamata.
;)
reede, 24. juuni 2011
Long live the legend!
Käisime Hollywoodis ja nägime, et Michael on elus.
Lisaks veendusime, et Facebook mõjutab maailma tõesti häirivalt palju.
esmaspäev, 20. juuni 2011
Maailmaparandajad ja unerikkujad
Vahepeal jäi ühest õhtust kirjutamata.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
Tellimine:
Postitused (Atom)