Käisime Hollywoodis ja nägime, et Michael on elus.
Lisaks veendusime, et Facebook mõjutab maailma tõesti häirivalt palju.
reede, 24. juuni 2011
esmaspäev, 20. juuni 2011
Maailmaparandajad ja unerikkujad
Vahepeal jäi ühest õhtust kirjutamata.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
Kujutage ette, et te jalutate kuuvalgel õhtul lõputul liivarannal. Kui klapid kõrvast võtad, on ainukeseks heliks lainete kohin ja palmipuude sahin. Varvast vette ei pista, sest siis hakkaks natuke külm, liiv see-eest on varvaste all veel õige pisut soegi.
Kujutasite ette? Mõnus, eks?
Meil nii tavaline õhtu polnud.
Olime päev läbi linnas ringi tiirutanud ning õhtuks suhteliselt väsinud. Tim aga pakkus välja, et võiksime läbi käia tema sõbra hiljuti avatud kohvikust. Nagu ikka, viitsimist polnud, aga läksime siiski. Leidsime end õige pea Culver city-st, kus asub Em's Artist Cafe. Esialgu ei tundunud ses midagi erilist olevat, pigem isegi selline veidi mõttetu koht, minu arvates. Toidud polnud ka nime järgi teab mis asjad. Kui aga tellitud sai nii alligaatori- kui ka piisoniliha ning lauda tõi neid tõenäoliselt poolpilves siniste juustega tšikk, siis hakkas arvamus vaikselt muutuma. Kohviku omanik istus meiega samas lauas ning ajas Timiga juttu. Ma ei teagi, kuidas see teema kujunes, aga järsku hakkas ta rääkima selle kohviku loomise taustast, tuleviku äriplaanidest, äriplaanide taga seisnevast missioonist, enda minevikust, kogemustest, kõigest. See oli sürreaalne, kui palju ja millist juttu ta rääkis. Väga lühidalt võib ta plaanid kokku võtta sellega, et ta kavatseb luua ülemaailmse multimeedia korporatsiooni, läbi mille kunagi oma maailma päästmise sõnum laiali saata. Me jätame Maibelliga selle meelde ning kui juhtub, et tal see ühel päeval õnnestubki, võtame teema ilmselt uuesti üles.
Ta pojad tegid samal ajal kohviku sisehoovis bändiproovi. Eks näis, võib-olla ka neist tuleb kord midagi. Ikkagi LA ju.
Ma tean aga üht elusolendit, kellest kindlasti staari ei saa. See on meie korteri kass. Ta on tüütum kui enamus inimestele Justin Bieber. Ta kräunub ja kraabib ja tahab korterist välja saada ja kui välja saab, siis tahab vaat et kohe sisse tagasi saada, ja ta teeb seda keset kuradi ööd. Kui talle tähelepanu ei pööra, tuleb ta su padja juurde ja hakkab seda kraapima. True story. Maibell armastab seda kassi. Minu silmis on see imetlusväärne, sest tundub nii uskumatult võimatu.
Siinkohal lõpetan ja hakkan pöialt hoidma, et tänane öö kräunuvaba oleks. Praegune seis head ei tõota.
Edit: Koperdasin kassile kogemata otsa. Tõesti, kogemata, sest kui vähe ma teda ka ei salliks, ei teeks ma talle iialgi meelega haiget. Tema seda muidugi ei tea ning hakkas mind ilmselt vihkama. Sellest tulenevalt sööb ta mu võimaluse korral elusalt. Magada tuleb nüüd lukustatud uksega.
pühapäev, 19. juuni 2011
Multikulti
Käisime rannas ja põlesime ära. Juba seal olles tajusime, kui petlik ja ohtlik see päikesepaisteline, aga väga tuuline ilm on. Sellele vaatamata olime rumalad, kuid... mis siis ikka, see on California.
Tagasiteel koju helistas korterinaaber Ayu ja küsis, kas tahame Malibule kaasa minna. Ega tegelikult ei viitsinud, aga laiskus on ka tobe, seega siiski läksime. Ayu sõbrad näitasid päris ilusaid kohti, sh Pepperdine-i ülikooli, mis on tõenäoliselt üks kõige maalilisemas kohas asuv kool. Raamatukogu on ookeanivaatega ja tõenäoliselt enamus teisi koolihooneid samamoodi. Samas Malibu üldiselt eriti põnev ei tundunud. Santa Monica ja Venice näivad palju põnevamad - tegevusi tundub olevat rohkem ja tegelikult on ka rannad mõnusamad. Natuke naersime Maipsiga, et Ayu meelest oli rand, kus oli umbes 20-30 inimest, rahvast paksult täis. Jah, ta pole iial Pärnus käinud.
Pärast mõningaid momendinautlusi käisime KFC-st läbi. Tegime muuseas umbes nädala eest kokkuleppe, et ühes kiirtoidurestoranis kaks korda ei käi. Praeguse seisuga on läbi käidud Jack in the Box, McDonalds, Johnny Rockets, KFC, ma loen ka Subway samasse kategooriasse + veel mõned tundmatu nimega kohad Venice-is.
Jätkasime teekonda arvates, et läheme koju. Arvasime valesti, tegelikult sõidutati meid downtowni, kus läksime Ayu sõbra venna korterisse. Sõit oli lõbus, väga erinevat stiili muusika möllas, inimesed tantsisid auto võimaluste piires. Kui kujutate Ameerika roadtrip-i ette, siis see oli selle minivariant.
Paar tundi olime seal korteris, kohtasime veel mitmeid inimesi. Seltskond oli uskumatult multikultuurne. Meie ehk kaks põhjamaade blondiini, Ayu ehk jaapanlaste esindaja, lisaks üks Mehhiko päritolu kohalik, üks etiooplane ning mitu iraanlast. Iraanlaste hulgas rääkisid kaks noormeest, kui karmid reeglid neil riigis on ning et just selletõttu nad sealt jalga lasidki. Neil polnud isegi õppida võimalik, sest nad polnud õiget usku. Jällegi, mida rohkem kuuleme teiste inimeste jutte, seda rohkem oskame hinnata Eesti vabadusi ja võimalusi. Eesti on tore. Hinnake seda.
Peole me nendega edasi ei läinud. Alaealised ju :) Minul tegelikult pole eriti tahtmist ka, Maibellil vist pisut on. Mina olen oivik.
Tagasiteel tahtid Mehhiko, Etioopia ja Jaapani esindaja autos eestlaste muusikat kuulata. Ainukesed variandid, mida pakkuda oli, olid Mari Pokinen, Laura Junson ja The Sun. Aega jätkus aga ainult kahe loo jaoks, seega rahvusvahelist reklaami said Mari Pokinen ja The Sun.
Magama saime minna esimest korda oma tuppa! Tim läks kolmeks nädalaks New Yorki perekonnale külla, mis tähendab, et meil on nüüd vannitoa ja garderoobiga tuba. Lisaks pehme voodi. Väga mõnus. Kui ainult varesed akna taga hommikul meeleheitlikult ei kraaksuks. Milline õudus see oli...
Täna hommikul olid minu silmad päikesest paistes, Maibell näeb ilus välja ja läheb neljapäeval ilmselt tööle. Äge! Saan varsti inimese, kes mind ära hakkab elatama samal ajal kui mina blogi kirjutan ja niisama oivitsen. Juhhei!
Tagasiteel koju helistas korterinaaber Ayu ja küsis, kas tahame Malibule kaasa minna. Ega tegelikult ei viitsinud, aga laiskus on ka tobe, seega siiski läksime. Ayu sõbrad näitasid päris ilusaid kohti, sh Pepperdine-i ülikooli, mis on tõenäoliselt üks kõige maalilisemas kohas asuv kool. Raamatukogu on ookeanivaatega ja tõenäoliselt enamus teisi koolihooneid samamoodi. Samas Malibu üldiselt eriti põnev ei tundunud. Santa Monica ja Venice näivad palju põnevamad - tegevusi tundub olevat rohkem ja tegelikult on ka rannad mõnusamad. Natuke naersime Maipsiga, et Ayu meelest oli rand, kus oli umbes 20-30 inimest, rahvast paksult täis. Jah, ta pole iial Pärnus käinud.
Pärast mõningaid momendinautlusi käisime KFC-st läbi. Tegime muuseas umbes nädala eest kokkuleppe, et ühes kiirtoidurestoranis kaks korda ei käi. Praeguse seisuga on läbi käidud Jack in the Box, McDonalds, Johnny Rockets, KFC, ma loen ka Subway samasse kategooriasse + veel mõned tundmatu nimega kohad Venice-is.
Jätkasime teekonda arvates, et läheme koju. Arvasime valesti, tegelikult sõidutati meid downtowni, kus läksime Ayu sõbra venna korterisse. Sõit oli lõbus, väga erinevat stiili muusika möllas, inimesed tantsisid auto võimaluste piires. Kui kujutate Ameerika roadtrip-i ette, siis see oli selle minivariant.
Paar tundi olime seal korteris, kohtasime veel mitmeid inimesi. Seltskond oli uskumatult multikultuurne. Meie ehk kaks põhjamaade blondiini, Ayu ehk jaapanlaste esindaja, lisaks üks Mehhiko päritolu kohalik, üks etiooplane ning mitu iraanlast. Iraanlaste hulgas rääkisid kaks noormeest, kui karmid reeglid neil riigis on ning et just selletõttu nad sealt jalga lasidki. Neil polnud isegi õppida võimalik, sest nad polnud õiget usku. Jällegi, mida rohkem kuuleme teiste inimeste jutte, seda rohkem oskame hinnata Eesti vabadusi ja võimalusi. Eesti on tore. Hinnake seda.
Peole me nendega edasi ei läinud. Alaealised ju :) Minul tegelikult pole eriti tahtmist ka, Maibellil vist pisut on. Mina olen oivik.
Tagasiteel tahtid Mehhiko, Etioopia ja Jaapani esindaja autos eestlaste muusikat kuulata. Ainukesed variandid, mida pakkuda oli, olid Mari Pokinen, Laura Junson ja The Sun. Aega jätkus aga ainult kahe loo jaoks, seega rahvusvahelist reklaami said Mari Pokinen ja The Sun.
Magama saime minna esimest korda oma tuppa! Tim läks kolmeks nädalaks New Yorki perekonnale külla, mis tähendab, et meil on nüüd vannitoa ja garderoobiga tuba. Lisaks pehme voodi. Väga mõnus. Kui ainult varesed akna taga hommikul meeleheitlikult ei kraaksuks. Milline õudus see oli...
Täna hommikul olid minu silmad päikesest paistes, Maibell näeb ilus välja ja läheb neljapäeval ilmselt tööle. Äge! Saan varsti inimese, kes mind ära hakkab elatama samal ajal kui mina blogi kirjutan ja niisama oivitsen. Juhhei!
kolmapäev, 15. juuni 2011
Me siin, niisama, päikesesäras
Igal hommikul ärkame üles ja mõtleme, et peaks töö leidma. Või oleks õigem kasutada sõna "otsima"? Tegelikult me otsime ju. Aga me oleme nii ebatahetud. Miks? Me ju toredad ja tublid tüdrukud, paistame pealegi silma ka oma põhjamaise päritoluga.
Pärast nädalavahetuse puhkamist ajasime esmaspäeval end jälle kodust välja. Jälle Venice-isse, sest seal on lihtsalt nii muretu olek. Mitte sellepärast, et seal iga nurga peal meditsiinilist kanepit reklaamitakse, vaid pigem ikka üldise atmosfääri ja päikese pärast. Kui sealt lõpuks tagasi jalutasime, hakkas telefon helisema ja kõne oli Zarast. Kutsusid mu intervjuule. Mis läks nässu. Ma ei tea ju mitte midagi mingist poetööst.
Samas vähemalt andis see kõne natuke lootust, et ehk ei visatagi kõiki cv-sid ära.
Eile käis Maibell ühes kohvikus vestlusel ja kuigi ta ütleb, et seal küsiti ainult kaks küsimust ja ta oleks pidanud kogu aeg rääkima, siis mina arvan, et ta skooris, sest ta teab kohvidest kõike. Pärast seda tuli Maibell koju tagasi ja ma käskisin tal endaga Fairfaxi kaasa tulla, kus oli niiiii nunnu turg. Kui seda nii saab nimetada. Aga mina olin sillas ja särasin, sest seal oli armas ja ma tahaks seal iga päev olla. Vaadata, kuidas lapsed jooksevad oma värvilistes kleidikestes mööda ja puhuvad mulle, kuidas tore muusika loob meeldiva atmosfääri ning päike särab kõrgelt.
Mineku eesmärk oli tegelikult Pinkberry job fair, kus - ohhoo - oli biljon inimest. Kõigepealt pidi üle tunni ootama, et üldse oma grupiga intervjuule pääseda ja siis läks veel sama kaua aega, et kogu kupatus läbi teha. Mis iseenesest oli väga tore ja mul läks väga hästi, aga ikka nad mind ei tahtnud. Ma leian, et mind diskrimineeriti, sest ilmselgelt olin ma jälle oma põhjamaise olekuga vähemuses.
Niisiis hakkasime tagasi jalutama ning mina keeldusin bussi ootamast. Maibell ei kakelnud väga vastu ka ning nõustus rõõmsameelselt edasi kõndima. Tema oli ju niigi vähemalt neli tundi tühja passinud, kui mina intervjuuga tegelesin, nii et mis see siis nüüd kõndida oli. Sõime aeg-ajalt oma hiiglaslikku Napoleoni koogi tükikest ning lõpuks jõudsimegi pärast pikka bussisõitu ja veel paarikilomeetrist jalutuskäiku koju. Armas!
Täna läheme uurime, mis Abbot Kinney-l toimub, ning praegu moosime, et pohmellis jaapanlane meiega kaasa tuleks ning endale ohtralt rasva sisse sööks. Parim pohmelliravim ju?
Tšutšufrei! Maibell tervitab ka, kuigi jätkuvalt on ta liiga laisk, et ise kirjutada.
Pärast nädalavahetuse puhkamist ajasime esmaspäeval end jälle kodust välja. Jälle Venice-isse, sest seal on lihtsalt nii muretu olek. Mitte sellepärast, et seal iga nurga peal meditsiinilist kanepit reklaamitakse, vaid pigem ikka üldise atmosfääri ja päikese pärast. Kui sealt lõpuks tagasi jalutasime, hakkas telefon helisema ja kõne oli Zarast. Kutsusid mu intervjuule. Mis läks nässu. Ma ei tea ju mitte midagi mingist poetööst.
Samas vähemalt andis see kõne natuke lootust, et ehk ei visatagi kõiki cv-sid ära.
Eile käis Maibell ühes kohvikus vestlusel ja kuigi ta ütleb, et seal küsiti ainult kaks küsimust ja ta oleks pidanud kogu aeg rääkima, siis mina arvan, et ta skooris, sest ta teab kohvidest kõike. Pärast seda tuli Maibell koju tagasi ja ma käskisin tal endaga Fairfaxi kaasa tulla, kus oli niiiii nunnu turg. Kui seda nii saab nimetada. Aga mina olin sillas ja särasin, sest seal oli armas ja ma tahaks seal iga päev olla. Vaadata, kuidas lapsed jooksevad oma värvilistes kleidikestes mööda ja puhuvad mulle, kuidas tore muusika loob meeldiva atmosfääri ning päike särab kõrgelt.
Mineku eesmärk oli tegelikult Pinkberry job fair, kus - ohhoo - oli biljon inimest. Kõigepealt pidi üle tunni ootama, et üldse oma grupiga intervjuule pääseda ja siis läks veel sama kaua aega, et kogu kupatus läbi teha. Mis iseenesest oli väga tore ja mul läks väga hästi, aga ikka nad mind ei tahtnud. Ma leian, et mind diskrimineeriti, sest ilmselgelt olin ma jälle oma põhjamaise olekuga vähemuses.
Niisiis hakkasime tagasi jalutama ning mina keeldusin bussi ootamast. Maibell ei kakelnud väga vastu ka ning nõustus rõõmsameelselt edasi kõndima. Tema oli ju niigi vähemalt neli tundi tühja passinud, kui mina intervjuuga tegelesin, nii et mis see siis nüüd kõndida oli. Sõime aeg-ajalt oma hiiglaslikku Napoleoni koogi tükikest ning lõpuks jõudsimegi pärast pikka bussisõitu ja veel paarikilomeetrist jalutuskäiku koju. Armas!
Täna läheme uurime, mis Abbot Kinney-l toimub, ning praegu moosime, et pohmellis jaapanlane meiega kaasa tuleks ning endale ohtralt rasva sisse sööks. Parim pohmelliravim ju?
Tšutšufrei! Maibell tervitab ka, kuigi jätkuvalt on ta liiga laisk, et ise kirjutada.
laupäev, 11. juuni 2011
neljapäev, 9. juuni 2011
Inimesed, inimesed, inimesed
Arvestades, et Santa Monicas on ligikaudu 90 000 inimest ja LA maakonnas, mis piirab Santa Monicat igast küljest, on üle 9 miljoni inimese, siis ilmselgelt mõnega neist oleme me siin ikka juttu ajama jäänud.
Esimesel õhtul juhatas meid 24/7 lahti olevasse poodi näiteks üks kodutu kärutaja. Me arvasime algul, et ta on võib-olla lihtsalt öine prügivedaja-tänavakoristaja, aga pärast taipasime, et ei.
Samal õhtul taheti meile juba ka tööd pakkuda. See aga polnud päris selline töö, mille jaoks me ühendriikidesse tulime. Panime selle peale jalad kiiremini liikuma ning pagesime hosteli poole tagasi.
Inglewoodi tegelastest olid meeldejäävad veel juba mainitud must mama, kes meid õigele teele juhatas, ning bussijuht, kelle poja nimi on Thor.
Veel oleme juba maininud Starbucksis meie juurde tulnud Joshi, kellest jälle pikemalt kirjutama ei hakka. Tuleb aga välja, et siin Starbucksis kohtab palju põnevaid inimesi. Kaks päeva järjest nägime Tedi. Vanemat sorti suure vuntsiga mees. Esimesel päeval rääkisin ma samal ajal Skype-is isaga ning ei pannud teda tähelegi, Maibell suhtles, aga teisel päeval sai ühest terest poolteist tundi ning mina tundsin küll, et õppisin ühest jutuajamisest rohkem kui kõikideks oma eksamiteks sel kevadsemestril kokku. Tõesti oli huvitav - ta rääkis Ameerika ajaloost ja mediteerimisest ja poliitikast ja majandusest ja reisimisest ja ja ja. Inspireeriv inimene!
Kohvid said otsa ja jalutasime edasi, kõhud läksid tühjaks ja ostsime... burksi. Ja kes meid tervitas? Üks bulgaarlane. Seljas särk, millel "Tallinn, Estonia" kirjas. Küsib, et me oleme vist eestlased. Tema ise mitte, aga tal Kiilis kodu ja tegelikult elanud aastakümneid Ameerikas ja... me ausalt öeldes ei saanud Maibiga väga hästi aru, mida ta siis täpselt ikkagi siin tegi. Aga tema jutud olid jälle... sügavad? Paarikümne minuti jooksul rääkis vana maailma haridussüsteemide probleemidest, võimalikest lahendustest ja paljust muust. Ta polnud siiski nii põnev kui Ted.
Samal ajal tiksusin mina telefoni otsas Timiga. Tim oli Craigslisti kuulutuse pannud. Küsis, millal kohta vaatama saame minna ja meie vastasime: "Kohe!" Talle päris kohe ei sobinud ning lubas tagasi helistada. Eks me siis ootasime ja jalutasime vaikselt maja poole ja majast mööda ja mägedest alla ja mägedest üles ja olime üldse vahvad mägironijad. Lõpuks ta siis helistas ja meie ütlesime jälle: "Kohe!" Läksime kohale, astusime sisse ja... jäimegi sinna. Kusjuures Tim pole ise veel minema läinud, kuigi tema toa pidime me Maibiga üürima. Ta plaanid justkui muutusid, aga meie jäime sujuvalt korteri elutuppa elama. Korterinaabriteks nüüd siis Tim, üks idaranniku ameerika neiu ja üks japsineiu. Ameerika neiu on natuke tõsine ja suhtus meisse üsna skeptiliselt. Mõistetav samas, arutlesime Maibelliga, et ise oleks ilmselt kordades hullemadki. Japs aga ei saa millestki aru, ainult naeratab ja särab ja küsib "What, what, what?" See on päris naljakas. Lisaks on meil veel ka üks kiisu, kelle jaoks lööme varsti seina sisse augu, et tal oma sissepääs olemas oleks.
Kõrvalkorteris elab... kuidas siis öelda, ühistu esimees Eesti mõistes? Majahaldur vms. Temal käib meie meelest hommikust õhtuni mingi pidu. Hommikust õhtuni istuvad nad kellegagi rõdul, ajavad juttu, räägivad õuest leitud seentest jne. Täitsa põnev.
Kui nüüd ka muust kirjutada, siis eile jalutasime endal jalad otsast ära. Õhtul olid need nii valusad, et pikaligi oli raske olla. Jälle käisime mööda linna ringi, uurisime tööpõldu. Kogemata sattusime ka Venice beachile jälle, kus vaatasime juhuslikult mõned korterid üle. TÄITSA LÕPP KUI FANTASTILISED NEED OLID. Ookeanivaatega otse rannas. Rent oleks täiesti mõistlik olnud, aga meil ei olnud julgust sõlmida lepingut, mida niiehknii rikkunud oleksime. Peame ikka allüürnikena edasi tegutsema. Aga no kui keegi kunagi akadeemilise võtab, siis tasub Venice beachile end ajada ning aastane üürileping sõlmida.
Nüüd hakkasime veidi aktiivsemalt tööd otsima. Varsti seega leiame (aitäh, et pöialt hoiate (hoiate ju?))
Kui töö on olemas, saame puhkepäevad, mil randa päikest ja vett nautima minna. Mõnus!
Esimesel õhtul juhatas meid 24/7 lahti olevasse poodi näiteks üks kodutu kärutaja. Me arvasime algul, et ta on võib-olla lihtsalt öine prügivedaja-tänavakoristaja, aga pärast taipasime, et ei.
Samal õhtul taheti meile juba ka tööd pakkuda. See aga polnud päris selline töö, mille jaoks me ühendriikidesse tulime. Panime selle peale jalad kiiremini liikuma ning pagesime hosteli poole tagasi.
Inglewoodi tegelastest olid meeldejäävad veel juba mainitud must mama, kes meid õigele teele juhatas, ning bussijuht, kelle poja nimi on Thor.
Veel oleme juba maininud Starbucksis meie juurde tulnud Joshi, kellest jälle pikemalt kirjutama ei hakka. Tuleb aga välja, et siin Starbucksis kohtab palju põnevaid inimesi. Kaks päeva järjest nägime Tedi. Vanemat sorti suure vuntsiga mees. Esimesel päeval rääkisin ma samal ajal Skype-is isaga ning ei pannud teda tähelegi, Maibell suhtles, aga teisel päeval sai ühest terest poolteist tundi ning mina tundsin küll, et õppisin ühest jutuajamisest rohkem kui kõikideks oma eksamiteks sel kevadsemestril kokku. Tõesti oli huvitav - ta rääkis Ameerika ajaloost ja mediteerimisest ja poliitikast ja majandusest ja reisimisest ja ja ja. Inspireeriv inimene!
Kohvid said otsa ja jalutasime edasi, kõhud läksid tühjaks ja ostsime... burksi. Ja kes meid tervitas? Üks bulgaarlane. Seljas särk, millel "Tallinn, Estonia" kirjas. Küsib, et me oleme vist eestlased. Tema ise mitte, aga tal Kiilis kodu ja tegelikult elanud aastakümneid Ameerikas ja... me ausalt öeldes ei saanud Maibiga väga hästi aru, mida ta siis täpselt ikkagi siin tegi. Aga tema jutud olid jälle... sügavad? Paarikümne minuti jooksul rääkis vana maailma haridussüsteemide probleemidest, võimalikest lahendustest ja paljust muust. Ta polnud siiski nii põnev kui Ted.
Samal ajal tiksusin mina telefoni otsas Timiga. Tim oli Craigslisti kuulutuse pannud. Küsis, millal kohta vaatama saame minna ja meie vastasime: "Kohe!" Talle päris kohe ei sobinud ning lubas tagasi helistada. Eks me siis ootasime ja jalutasime vaikselt maja poole ja majast mööda ja mägedest alla ja mägedest üles ja olime üldse vahvad mägironijad. Lõpuks ta siis helistas ja meie ütlesime jälle: "Kohe!" Läksime kohale, astusime sisse ja... jäimegi sinna. Kusjuures Tim pole ise veel minema läinud, kuigi tema toa pidime me Maibiga üürima. Ta plaanid justkui muutusid, aga meie jäime sujuvalt korteri elutuppa elama. Korterinaabriteks nüüd siis Tim, üks idaranniku ameerika neiu ja üks japsineiu. Ameerika neiu on natuke tõsine ja suhtus meisse üsna skeptiliselt. Mõistetav samas, arutlesime Maibelliga, et ise oleks ilmselt kordades hullemadki. Japs aga ei saa millestki aru, ainult naeratab ja särab ja küsib "What, what, what?" See on päris naljakas. Lisaks on meil veel ka üks kiisu, kelle jaoks lööme varsti seina sisse augu, et tal oma sissepääs olemas oleks.
Kõrvalkorteris elab... kuidas siis öelda, ühistu esimees Eesti mõistes? Majahaldur vms. Temal käib meie meelest hommikust õhtuni mingi pidu. Hommikust õhtuni istuvad nad kellegagi rõdul, ajavad juttu, räägivad õuest leitud seentest jne. Täitsa põnev.
Kui nüüd ka muust kirjutada, siis eile jalutasime endal jalad otsast ära. Õhtul olid need nii valusad, et pikaligi oli raske olla. Jälle käisime mööda linna ringi, uurisime tööpõldu. Kogemata sattusime ka Venice beachile jälle, kus vaatasime juhuslikult mõned korterid üle. TÄITSA LÕPP KUI FANTASTILISED NEED OLID. Ookeanivaatega otse rannas. Rent oleks täiesti mõistlik olnud, aga meil ei olnud julgust sõlmida lepingut, mida niiehknii rikkunud oleksime. Peame ikka allüürnikena edasi tegutsema. Aga no kui keegi kunagi akadeemilise võtab, siis tasub Venice beachile end ajada ning aastane üürileping sõlmida.
Nüüd hakkasime veidi aktiivsemalt tööd otsima. Varsti seega leiame (aitäh, et pöialt hoiate (hoiate ju?))
Kui töö on olemas, saame puhkepäevad, mil randa päikest ja vett nautima minna. Mõnus!
esmaspäev, 6. juuni 2011
Miniiroonia
Loeme siin Eesti ilmauudiseid, endal tibutagid seljas. Uhke.
Muide, kas teie olete niimoodi oma aega veetnud, et ootate, millal laine venitab end sama kaugele või kaugemale kui mõni eelnev laine jõudnud on? Et ületab selle märja liiva piiri? Sportlikult kaasahaarav tegevus, peab ütlema.
Muide, kas teie olete niimoodi oma aega veetnud, et ootate, millal laine venitab end sama kaugele või kaugemale kui mõni eelnev laine jõudnud on? Et ületab selle märja liiva piiri? Sportlikult kaasahaarav tegevus, peab ütlema.
Tellimine:
Postitused (Atom)